Stalini terror, Stalin II maailmasõda ja liitlased

Kahtlemata kannatasid sõjajärgsel ajal puudust nii Saksamaa kui terve Euroopa, selles pole kahtlustki. Eriti sakslased.. Aga väita, nagu oleks lääneliitlased erilised mõrtsukad olnud, on ikka ilmselge liialdus ja vabastajast Punaarmee teenimatult tunnustamata jätmine. Meenutagem kasvõi 45 aasta kevadel Ida-Preisimaal, kus massiliselt hirmu ja õudust külvati. Mitmedki toona sealkandis viibinud eesti soost põgenikud on oma mälestustes kirjutanud, et "...venelased tõmbasid läbi kõik naisterahvad kuuest kuuekümneni...". Sarnaseid tunnistusi kohtab muideks ka vene poole peal nii elusolevate veteranide tunnistustes
http://www.echo.msk.ru/programs/victory/1497082-echo/
(26 minut) kui ka memuaristikas ja ilukirjanduses. Kõnekas fakt on ka see, et peale seda, kui lõpuks otsustati korda luua, tuli ainuüksi Konevile alluvas armees ühe päevaga rivi ees maha lasta üle 40 sõjaväelase. Mitte asjata ei püüdnud saksa elanikkond kõikvõimalikul kombel vene vägede eest läände pääseda.
Mis puutub koonduslaagrite asukatesse, siis suuresti lasti nende asukad siiski vabaks. Pole lääne poolt spetsiaalselt uurinud, kuid idatsoonis leidis koonduslaagrite infra kohe kasutamist GULAGI filiaalina. Poolas Oświęcimis asuv Auschwitzi koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager Auschwitz) töötas NKVD allasutusena kuni 47 aastani.
Kriitikat ei kannata muidugi väide, nagu oleks sõja algul nõukogude sõjavangide olukord olnud mingil kombel parem. Pigem vastupidi, see miljonitesse ulatunud sõjavangide hulk sõja algkuudel tuli sakslastele ülimsa ootamatusena, mingeid varusid, pidamiskohti ega ettevalmistusi tehtud polnud ja pigem kirjeldatakse sõja algperioodi vangistustingimusi ülimalt rasketena, kus vangide olukorda ilmestas nälg, epideemiad ja massiline suremus.