Amatsoonid

Ka “Edda”-s on viiteid amatsoonidest, hundihõimust ja valküüridest. "Edda" legendil on oluline koht kreeka mütoloogias, mille juured ulatusid sumerite aega.
Põhja-Euroopas aga tunti amatsoone Valhallast pärit naissõdalaste valküüridena. Kreeka ajaloolase Herodotose järgi olevat amatsoonid olnud kreeklaste vaenlased, kes elasid praeguse Ukraina ja Lõuna-Venemaa steppides, mida kord Sküütiaks ja Sauromaatiaks nimetati (sauro = sisalik ja mater = ema). Nende kodumaaks on peetud ka Lüükiat, Früügiat ja Kapadookiat, mida kõiki “Edda” pärimustes mainitakse, ning Taurust, Lemnost ja Lesbost (kust pärinevat lesbilisus).

Lõuna-Venemaal asuv Kaukaasia eelmäestik oli amatsoonide tähtsaim elupaik ning usutavastiühtaegu põhjarasside reptiloidide vereliinidega ristumise peamine keskus. Amatsoonide legendides mainitakse ka Liibüat ning noil aegadel tähendas Liibüa kogu Põhja-Aafrikat peale Egiptuse. Amazonase jõgi ja Lõuna-Ameerika alad said selle nime kuueteistkümnendal sajandil, kui portugali maadeuurija seal sõjakaid naisi kohtas. Legendid ja pärimused kirjeldavad amatsoone kui naiste võimule allutatud nomaade, kes olid erakordselt kindlalt rituaalide kütkes. Sõna “amatsoon” tähendab kuunaist, mis taas sobib sellega, mida “Edda” tekstides on maokultusest räägitud.

Amatsoonide oluline asupaik oli Sauromaatia ehk matsoonide oluline asupaik oli Sauromaatia ehk Sisaliku ema. See piirkond paikneb Musta ja Kaspia mere vahel ning külgnes Pärsia impeeriumiga, vanapärsia preestrite maaga. Sauromaatia oli seotud Euroopa ülikutega. Ühe teooria kohaselt kujunesid Poola aadlivapid tamgadeks kutsutud sauromaatide või sarmaatide maagilistest märkidest. Tegelikult nimetati Poolat sageli Sarmaatiaks või Sauromaatiaks. Ajaloopärimuste kohaselt olevat Sauromaatia amatsoonid ristunud sküüdi sõdalastega.

Sküüdid olid põhjarassi aarialased, kes liikusid Kaukaasia mägede ja Sauromaatia kaudu Lähis-Idast Põhja-Euroopasse, ning nende hulka kuulusid vereliinid, kellest kujunesid frangi hõimud ja Merovingid. Taas on tegemist põhjarassi ja reptiloidide ristumisega. Amatsooni ja sküüdi keele sulamist kujunes sauromaadi keel. Sküüdid kummardasid sama jumalannat nagu amatsoonid. Nad kastreerisid endid ning kandsid jumalannale, keda kreeklased Artemisena tundsid, pühendatud rituaali ajal naiserõivaid. Üht sküütide elupaika nimetati oma jumalanna auks Partiaks ehk Neitsimaaks (Virginland) ning Ameerikasse jõudnud illuminaadid ristisid sama sümbolismi tõttu Virginiaks. Sküüte valitsesid preesterkuningannad, tavaliselt eakamad naised. 1954. aastal avastati Lõuna-Venemaal Pasõrõkis viis kuningannahaua kurgaani. Need preesterkuningannad toimetasid ohverdamistalitusi, kogusid verd pühadesse kateldesse, siirdusid koos meestega lahingusse ja püüdsid võlumisega võitu enda poole kallutada.
(Taas sobib see “Edda” tekstidega ja peaaegu kindlalt on see Shakespeare’i “Macbethi” nõidade lähtealus. Keldi legendides viitab nõiakatel allilmale ning seostub sümboolselt surmajumalanna üsaga. Niisiis pärinesid vereliinide lapsed nõiakatlast – kuninglikku verd, seega reptiloidide DNA-d kandvate naiste üsast.) Sküütide kuusirbist, müütilisest relvast, millega jumalaid kastreeriti, sai vikat, ja seda seostati “morni viljalõikaja” ehk vikatimehega. Ning morn viljalõikaja viitab jumalanna Rheale, kes kandis vererüüd ja õgis ära kõik oma lapsed, jumalad. Temast sai keldi jumalanna Rhiannon. Iirimaa keldikeelne nimi Eire tuleneb jumalanna Erinni, seega Hera või Rhea nimest. Põhja-Aafrika berbereid on seostatud amatsoonidega ning nad ise nimetavad ennast ikka veel amazighideks. Amatsoonide hulka kuulub ka neurideks kutsutav hõim, kes olevat ennast huntideks muutnud. Määratlus “hundihõim” viitab jumalanna või emahundi kummardamisele.
http://www.nommeraadio.ee/meedia/pdf/RRS...sed%20.pdf
Maatriksi lapsed (187-188 lk.)