Emotsioonid, mälu kustutamine ja Orioni tulnukad

Loomade emotsioonidest on just nimetatud J. Panksepal mitmeid uurimusi. Tema teooria, kuidas ja miks loomad näiteks naeravad (videod rottide kõditamisest) on nii informatiivsed kui ka lustakad. Isegi kanadel on emotsioonid.




Tees "olen küllaldane" või "olen piisav", mida ka Pila mainis, on laia populariseerimist leidnud sellise markantse naise ja terapeudi nagu Marisa Peer kirjutistes ja ka videodes.
The Biggest Disease Affecting Humanity: "I´m Not Enough" by Marisa Peer
Selles teesis on lihtsalt see moment, et täiskasvanud indiviid võib läbi (enese)teraapia sellise tõdemuse vastuvõtuni muidugi jõuda (kui see pole algselt paigas), kuid laste puhul on see keerukam.
Lastel on vaja justnimelt tunda, täiesti igapäevaselt tajuda läbi teistelt (eelkõige vanematelt) saadud signaalide, reaalsete märkide ja aktsioonide, et nad on nö. piisavad. Et neid aksepteeritakse ja hinnatakse. Väline sõnademäng ja enesesisendus siin ei toimi. Lapsed tabavad ebasiiruse ära lausa õhust ja see toob uusi traumasid.

Sellest samast rääkis ka see mõte, et pole ehk vaja kunagi ka teeselda või forsseerida neid nn. positiivseid mõtteid, kui te neid reaalselt ei tunne. See viib varem või hiljem ikkagi lõhestumiseni. "Mõtle positiivselt!" on suur sillerdav plakat (mille propagandal on suht suur levik olnud), mis võib tegelikult aga tähendada hoopis väikest kavalat lõksu.
Kui on nö. norm inimene, pole muidugi probleem. Kui aga pole kõik nö. normis?
Selline feikimine võib meelte madalseisus viia kohati koguni katastroofini. Lihtsalt seetõttu, et eitatakse sedasama tõesust. Seda, mis päriselt meis toimub. Seda, mida tegelikult tunneme, nö. sabakondiga "tajume" või aimame.

Füsiloogiliselt mingid tegevused samas annavad küll ka pettusega tegelikult resultaadi. Aju on lihtsalt... ee, omajagu "loll" ja loeb neid märke, mis justkui Pavlovi refleksina tekitab signaali "kõik on ok".
Näiteks, kui panna pliiats risti hambusse (see oli mingis tv "Ajumängudes"). Proovige. Näo need lihased, mida kasutatakse naeratuseks, aktiveeruvad ja aju "tõlgendab" seda automaatselt heaolu märgina. Ja saadab lisaks mingi portsukese toetavaid keemilisi sõnumeid dopamiini, serotaniini ja muu kama näol.
(Siit ka "kiipsmailing"?)
Kuid see on sisuliselt vaid harjutus. Sellise puust feiknaeratuse tabavad inimesed siiski väga selgelt teises ära. Lisaks sellisel "naeratajal" kulub tunduvalt rohkem energiat, et midagi sellist vaid fassaadi jaoks alaliselt korraldada. Sisuliselt on ju naeratus imelihtne.
V.a. neile, kellele see mingil põhjusel ei ole. : )

---

Veel teemal, mis oli enne, kas emotsioon või mõte.
Kui püüda näiteks lihtlabast loomkatset enda peal testida, siis vot ikka väga keeruline on nö. tühja koha pealt mõelda, et nii, olen nüüd stks vihane. Ja siis istuda ja hakata miskit lambist vihkama.
Mul ei õnnestu. Ma peaks ikka kõvasti punnitama, et kunstlikult peale seda süstitud mõtet suuta tõepoolest adekvaatselt arvestatav emotsioon endast välja imeda.
Küll aga peale nii mingi esialgse tajumuse teket, mis on kasvanud emotsiooniks, on võimalik sinna haakida külge terve müriaad mõtteid.
Samas on mingit rõõmuemotsi nö. välja manada palju kergem. Siin saab jah, mõtetega manipuleerida tunduvalt lobedamalt.
Ilmselt see kõik sõltubki ehk meelelaadi üldseisundist.