Kas positiivne ja negatiivne peavad meie elus olema tasakaalus?

Nägin nädal aega tagasi unes, et olime mingi põllu peal ja arutasime, et muld pole siin eriti viljakas ja et vaid kasvuhoonetesse võib viia meetrite kõrguses kvaliteetmulda.
Siis keegi "kõrgemalt" poolt selgitas muheledes, et HEA MULD TAIMEDELE ON SIIS, KUI POSITIIVNE JA NEGATIIVNE ON TASAKAALUS. Ma püüdsin küsida midagi aluseliste ja happeliste kohta, aga too olevus aihtus, justkui oleks kõik olulise öelnud.

Nüüd olengi pead murdnud, et võib-olla füüsilises kehastuses polegi võimalik "kasvada" korralikult, kui oled ainult hea inimene või ainult halb inimene. Et sinus peavad olema kõik omadused alates skaala alumisest osast - julmusest ja kurjusest ning lõpetades skaala ülemise osaga - tingimusteta armastusega.

Et peame õppima neid omadusi tasakaalus hoidma omavahel ja otsustama, millel päriselt domineerida laseme ja millal.
Olen märganud, et kui olen nädalate viisi teinud nö ainult positiivseid asju ja mõelnud positiivseid mõtteid, siis see kuidagi tasakaalustatakse kas mõne äpardusega, kurjade inimestega kohtumisega või "raskete" unenägudega.

Kas mitte meie universumis ei peagi olema kõik energiad olemas, neid ei saa ära kaotada, neid tuleb õppida kasutama ja nendega koostööd teha nii, et areng siiski toimuks kõigi jaoks...