Mul tuleb ka üks suremisejuhtum meelde. Kukkusin kõrgelt kaljult alla, maandusin matsaki maha ja arutlesin omaette, et "nii, nüüd ma peaksin surnud olema". Valuaistingut kukkumisest mingisugust ei tekkinud. Silmad oli kinni (unes siis) ja mõtlesin, et teen nüüd tasakesi silmad lahti ja vaatan, kuidas see surnudolemine paistab ka. Ja siis ärkasingi tegelikult üles. Tõusin voodis istukile ja mõtlesingi minutit viis, et "ah see ongi siis surnudolemine".