Tore, et äratundmishetki jätkus.
Muidu tutvustasin raamatut päris mitmes teemas ja just seoses eestlaste juurtega.
See osa haaras sel hetkel kõige enam.
Mõni ptk raamatust on ka internetis ära toodud. http://www.valgusesaar.ee/taara.htm
Igatahes mulle see Suure Jumalanna ehk Maa-ema hüpotees meeldib, see Hüperborea osa. Atlantise kultuur teatavasti tõi kaasa teadvustasandi languse, mis ei erine meie tänapäeva tehnokraatlikus maailmas kogetavast klaustrofoobiast.
Tolleaegne kõrgtehnoloogiline ühiskond hävis väe ja loodusressursside kuritarvitamise tagajärjel. Samal teel ollakse paraku ka praegu.
Ammune Hüperborea kultuur, millesse ka meie kunagi kuulusime, on aga muistset väge täis. Ja enne ristisõdijate tulekut oli maa veel haldjaid täis. Kuna elati jumalannakultuuris, olid haldjad kõigile nähtavad ning nendega suheldi tihedalt. Rahvaluules ja rahvalauldes on väga palju lugusid säilinud
Hüperborealased olid enne inimesi Maal elanud valgustunud rass.
Tänapäevaks on enamus lahkunud tähtedele, kuid on ka neid, kes jäänud Maale inimesi abistama ja õpetama.
Hüperborea on meie nägemusvälja eest olnud aastakümneid varjatud.
Kunagised Maa-ema templid ja portaalid on suletud (st füüsilisele silmale nähtamatud).
Kui sagedus langes sai templitesse siseneda vaid eriliste väravate (neid ajaportaale on kogu maailmas) kaudu, mis paistsid füüsilisele silmale imekauni loodusena - selliseks väravaks võis olla näiteks mäe otsas asuv hiiesalu (David Icke oma hiljutises intervjuus meenutas rännakut Peruusse ühe mäe juurde, kus koges kummalist teises aeg-ruumis olekut). Portaaliks võib olla ka mererand, jõgi või metsajärv.
Raamatus on huvitavat mitmel tasandil. Ka Riina Grethieli isiklikud sisemised kogemused on huvitavad.
Maailm on täis lahendamata mõistatusi ja mõned neist on veel saladuslikumad, kui üldse osatakse ette kujutada.