Mis see kõik oli? (Hirmuäratav kogemus)

Kui ma esimest korda lugesin lõi mul pähe järgmine mõte:
Keegi, kes seda hoonet väga kalliks enda jaoks pidas, on jäänud seda valvama. Ütleme nii, et näiteks oli kunagi sellel omanik, kes kas viidi vägisi ära või võeti see temalt ära ja ta pole oma hinges sellega iial leppinud, et ta kodu on n.ö võõraste käes.

Mul on endal suguvõsas selline juhus, kus elamine läks üle sellele, kellele omanik poleks seda tahtnud jätta. Lihtsalt surm võttis ta enne kui testamendi tegi või lihtsalt inimene ei tahtnud notarisse minna. Siis juhtusid ka seal imelikud lood. Tookord muidugi selle inimese kuuldes ja nähes kes uueks omanikuks sai. Too müüs lõpuks korteri maha, et tüütust vanaprouast, kes pidevalt külas hirmutamas käis, lahti saada.
Minu teada on seda korterit peale seda korda 2 müüdud. Kõik korrad on lugu järgmine. Tuleb noor pere ja müüb, kuna lahutavad. Ehk siis korteri omanikud lähevad kõik lahku seal korteris elades.
Need, kes midagi üleloomuliku ei usu ja vanaema külas käismiste peale muigasid, arvavad, et aeg on lihtsalt selline, kus kooselud koos ei püsi ning pangalaenu maksed väikse võitu pereeelarved lõhki ajavad. Tüli varsti majas ja lahkuminek ukse ees.
Ega me seda teaks. Aga viimase omanikuga juhtus seal veider lugu, ning väikses kohas see info levib nagu kulutuli. Nimelt, otsustas ta alustada renoveerimisega. Taas võime seda kõike pidada kokkusattumuseks. Eks igaüks tea ise, mida usub.
Igal juhul läks asi nii, et lammutustööde käigus sai vigastada kaks inimest. Mõlemad juhtumised aga toimusid nagu kokkulepitult seal vanaproua toas. Uus peremees ei tea ise ka kuidas põrandat üle võttes suutis astuda endale jämeda roostes naela jalga. Omast arust olid kõik üles kangutatud lauad korralikult seina ääres ja naeladki väljas. Aga miskipärast üks oli tal just tagurpidi nael püsti seljataga ja nagu ta tagurdas astus naela läbi jala. Vend, kes teda tööde juures aitas, lõi aga haamriga vastu naelasõrga nii, et murdis randmeliigese.
Igasugu veidrusi juhtus seal veel. Alustades sellest, et prahti ära vedaval autol lõhkes rehv hoovis ja autole laotud lauakoorem oleks äärepealt ühe ehitajatest oma alla matnud, kui järsku ümber otsustas minna.
Enamik inimesi peab neid asju lohakuseks. Et ju hoovis mõni nael oli, mis rehvi ära rikkus. Ju lauakoorem polnud hästi kinnitatud ja peale pea 50 kilomeetrist matka otsustas seisva auto kastist lihtsalt alla variseda.
On aga hulgaliselt neid, kes seda mitte kokkusattumusteks ei nimeta, vaid tõsimeeli usuvad, et vanaproua ikka veel oma kodu valvab. Nimelt olla ta öelnud, et korter peab minema edasi vaid tema lastele või lastelastele. Seda ütles ta seetõttu, et ta poja naisel oli esimesest abielust laps. Vanaproa ei kannatanud seda naist ega võtnud ka iial omaks seda last. Ütles vaid, et võõras veri ja kõik. Juhtus aga nii, et kui vanaproa vanemaks jäi, siis just see poeg oma perega tema juurde kolis, kuna korter oli suur ja ruumikas, vastupidiselt sellele, milles nad ise elasid. Peale vanaproua surma lapsed loobusid oma osalusest venna kasuks, ning vend korteri omakorda kasupojale jättis. Ei viska ju inimest välja. Korter ei asu ka teab mis rikkas linnas ega ka moodsas majas. Nii, et mingit kinnisvaraomandi tüli seal ei tekkinud.
Kuid jah. Peale onu surma, kui korter ta kasupojale jäi algasid ka kõikvõimalikud ebameeldivused. Keegi avas ööseti kasvuhoone uksi ja külmetas tomatitaimed ära, kustutas pliidi all ja ahjus tule ära, sulges lõõrisid ja eks toimus seal ka lõpuks reaalsemaid sündmusi, mida uue peremehe elukaaslane teadis rääkida. Vanaproa olla unes käinud oma kasulapselast ära ajamas. Peremees ise ei uskunud seda, arvas, et kõik kas juhus, vargad, võõrad, naise lohakus ja unenäod vaid seetõttu, et naine ja mõni sugulane kõiki sündmusied vanaproa viha kraesse püüavad ajada. Elukaaslane lõpuks kolis sealt oma vanemata juurde ära. Kuid juhuslikud õnnetused ei lõppenud ka siis.
Nii, et selliseid lugusi, kus keegi oma kodu või vara valvama jääb.

Kui ma Sinu lugu lugesin, meenus mulle see juhtum. Samas. Su laps vähemalt pealtnäha ei kartnud seda kedagi/midagi. Lapsed on palju tundlikumad ja näevad tihti asju, mida meie enam ei näe. Mis annab lootust, et asi nagu halb ka pole.

Ma arvan, et kui sul tahtmist ja viitsimist, siis kaeva maja ajalugu välja. Mine tea mis põnevat sealt tuleb päevavalgele. Veider on see, et vanaproua midagi ei tea. Kui ikka majas miskit tõsisemat oleks, vast naabrid ikka teavad. Iseasi kui tegemist väga pikalt tühjana seisnud majaga, mis hilisemal ajal renoveeritud. Tänapäeval tõesti naabrid suhtlevad üsna vähe ja kui eelmised omanikud seal poe kaua püsinud, siis vaevalt nad ka midagi rääkinud on.
Omapärane on muidugi see, et kõik see juhtus siis, kui meest kodus pole. Sina ju pole otseselt midagi teinud, et n.ö hirmutaja just sind peaks sihilikult hirmutama tulema.

Aga jah. Maja ajalugu tasuks välja tuhnida küll, nii palju kui selle kohta teavet leiab. Kes selle ehitas, miks loobus jne. Tasub ka võtta ühendust inimestega, kes sedasorti juhtumeid lahendada mõistaks. Samamoodi on loomad hea indikaatorid ja vaevalt nad midagi sellist märkamata jätaks.
Nii, et minu soovitus. Uuri välja, millega/kellega tegu. Kui lihtsalt ulakas aga heasoovlik, küll siis sõbraks saate. Kui midagi pahuramat. Siis, pole ohtu, mille vastu pole rohtu.