Kiibistamine Eestis kohustuslik alates 2011 :)

Nu see, et rahvas tahab tsirkust ja leiba, see on vana tõde. Sealt ka saab alguse see, kuhu suunas meie meedia liigub.
Ühelt poolt jah. Kärmase stiilis artiklid on IN. Aga paraku on selline ajakirjandus liiga kulukas ja tuleb teha ka odavat ajakirjanust. Kuna Eesti rahvuskeeles lugev ühiskond on väike, siis käib võitlus tiraaži ja lugejaskonna pärast. Vastasel juhul lihtsalt jäävad meediamagnaadid ilma piisava sissetulekuta. Me elame rahajumala ajastul. Tehke mis tahate. Raha määrab meil kõik.

Ütleme nii, et me kõik eeldame, et mida rikkam on inimene, seda rohkem on tal raha ja seda ahvatlevam sihtgrupp ta on. Aga see on vaid pealtnäha nii. Kõige heldem tarbija on see, kes ei säästa ega investeeri, sest tal pole selleks piisavalt ressursse. See lihtsalt on lihtsalt nii.
Seega on tema ka kõige magusam sihtgrupp. Temale tuleb teha uudis söödavaks, arvestades mida ta tahab kuulda, mis teda huvitab. Edasi tuleb juba kirjatüki pikkus, lausete pikkus, kasutatav sõnavara.
Vot siit tulebki see, miks vahel mõni haritlane kirub, et meie ajakirjanus on kirjutatud lalisevas stiilis nagu kolmeaastastele lastele.
Nii, et Õhtuleht on just selle sihtrühma leht (samasse suunda liiguvad ka kõik ülejäänud väljaanded, sest paraku ainult rikastele ja tarkadele kirjutades jäävad nad nälga). Seda toetab ka see, et läbi aegade kõige vaadatumad saated on kriminaalkroonikad, võsapetsid, kaua võib. Saated mis kajastavad kuritegevust või siis kellegi üle kohtu mõistmist. Ka Pealtnägija kuldsaated kattuvad sama klassifikatsiooniga. Kuigi saates räägitakse ka palju lihtsalt huvitavaid sündmusi, on paremateks kuulutatud kõikvõimalikud krimi maailma taustaga osad.
Nii, et rahvas tahab krimi ja avaliku hukkamist.