Oma individuaalne edu on selleks mõõdupuuks, mille järgi me joondume v. valime endale liidreid. Teema probleemiks on see, et sõna "edu" on pööratud äraspidiselt meie endi vastu. Pole vaja isegi vaielda - kogu Euroopas on iive negatiivne. St. seda, et me oleme rahvustena kaotajad.
Usume ju individuaalset edumüüti, mis aga iseenesest ei taga rahvuse kestmajäämist. Vastupidi, järjest kasvav immigratsioon ning viimaste geomeetrilises progressioonis suurenev sigimisvõime, jätab meid oma kodumaal üsna pea arvulisse vähemusse. Me ei ole edukad. Sest meid teeniv poliitika ei lähtu rahvuse huvidest.
Individuaalne edu on täpselt sama mis üksi ärkamine. Kui ise oma edu/ärkamist ei jaga, siis teised sest osa ei saa. Aga nad ei lase ennast äratada, sest laenu-utoopial kestev uni on tegelikult sunnipõhine narkoos.
(selle postituse viimane muutmine: 03-09-2012 17:15 Ott Sama.)