Petitsioon - ESM rahvahääletusele!

Ega alati pole elukoha vahetus seotud raske eluga või majanduslike tagamaadega.
Minu puhul pigem on põhjus sootuks teine. Olen suurema osa oma elust olnud suur rändajahing ja näinud palju erinevaid maid ning rahvaid. Juba lapsest saati huvitas mind maailm kui tervik, sealsed inimesed, nende elud, tõekspidamised, uskumused, legendid jne. See on ka olnud kogu mu töise tegevuse eesmärk. Teha tööd selleks, et võimalikult palju ringi reisid. Ainus eesmärk miks olla "edukas", ongi see, et saadud raha investeerida elamustesse, mälestustesse ja kogemustesse.
Fakt on see, et ühel päeval peame me kõik jääma ankrusse. N.ö looma omale kodu.
Kuna ma ei sobi oma olemuselt läänemaailma, siis siia ma ka oma kodu luua ei plaani. Inimene tahab elada eelkõige seal, kus ta hing on kodus. Eesti on üks huvitav riik huvitava rahvaga, kuid minu jaoks alati olnud veidi kauge. Ma võin ju nostalgias öelda, et seal ma sündisin ja kasvasin, kuid see puudutab pigem seda loodusliku keskkonda kui ühiskonda. Eesti riigi ühiskond on paraku teine ja kohati arusaamatu maailm.
See võidujooks, see edevus, see minu jaoks nii ebamaiselt kauge elustiil. See ongi põhjus, miks ma plaanin tulevikus lahkuda. Õnneks olen piisavalt palju maailmas ringi rännanud (mitte kusagil hotellides põõnanud ja kokteili mere rannas lüristanud), et tean kus ma olen tundnud, et see on minu koht. Ühiskond kuhu ma sobin.
Kui nüüd keegi ütleb, et kes sind sinna tahab, siis pean skeptikuid paraku kurvastama. Mul on tehtud kaks korda ettepanek sinna jääda. Isegi küsimusele, et kuidas ma siin end sisse sean vastati sõbralikult, aga me aitame sul kodu püsti panna. Ju sealsed inimesed tundsid, et ma sobin nende juurde.

Lohutuseks võin vaid lisada seda, et sellistel kaalutlustel lahkub Eestis vist üsna väike hulk inimesi. Heal juhul paar inimest aastas, mis pole võrreldav selle massilise väljarändega, mis meil viimased 15 aastat toimunud on. Loen väljarändajateks ka neid, kes lihtsalt üle lahe tööle lähevad. Paraku nad elavad suurema osa elust ju seal, mitte siin.
Nii, et minu äraminek on sootuks teistel kaalutlustel, sest ma ei lähe kullamägesid otsima ja paremat elu lootma. Pigem suundun sinna kus on meie inimeste jaoks kordades raskem elu. Sinna kus Coca-Cola pudelit jaksavad osta endale vaid rikkad inimesed, ning nii mõnigi lapse ei oska unes ka mitte Hallo Kitty kirjadega kingadest unistada. Seega, minu minek on sootuks teistsugune.
Jah. Ma lähen sinna nagu rikkur, sest mul lihtsalt on ressursse end kiirelt seal sisse seada. Kindlasti ei kavatse ma kohaliku kogukonda tänamata jätta ja mine tea, ehk see rahaga õnnestub ka midagi tõeliselt head korda saata. Eks paistab.

Mis Eestisse puutub, siis mis siin ikka. Veidi nukker on, et see ühiskond ei taha koostööd teha. Oleks rohkem koostööd, poleks ka pooli poliitilisi tsirkuseid olnud. Samas, mis siin ikka nugrutseda. Iga rahvas väärib oma kuningaid.

Mis nüüd rahvahääletusse puutub, siis ma arvan, et see ei muuda midagi. Hääletati ELi poolt, hääletavad ka ESMi poolt ja järgmistel valimistel valitakse ikka neid samu, keda seljataga küll kirutakse kuid ette kummardatakse. Mis see JAH sõna siis ikka muud on kui kummardus.