Eesti vabaduse loits

Ehk on järgnev artikkel abiks.




Loitsud paiknevad sõnamaagia ja sakraalse pärimuse ühisalal. Loitsud (rahvapärane termin sõnad, nõiasõnad) on alati olnud utilitaarse ja püha teadmise sulam, ühelt poolt kõigile avatud ja teisalt vähestele tuntud, usundireeglistikuga seotud ja selle alusel täienenud pärimusliik. Nõiasõnadel on tavalisest kõnest erinev süntaks, rütm ja struktuur, oma grammatiliste vormide kasutamisviis. Ennekõike erinevad loitsud teistest rahvaluuleliikidest tekstides kasutatud sümbolite poolest, kusjuures universaalsed motiivid ning verbaalsed ja kognitiivsed sümbolid on uskumatult püsivad. Loitsudel on olemuslik seos rituaalidega, mille kontekst eristab neid argitekstidest. Nad edastavad invariantseid sõnumeid loodusele ja kõrgematele jõududele. Neid kasutati maailma muutmiseks ja tasakaalu saavutamiseks.


Katkendeid raamatust "Eesti loitsud"

Vaimses pärimuses pole ükski liik teistest jäikade vaheseintega eraldatud, vaid sisaldab ühisalasid ja sarnasusi. Loitsudel on ühisosa ütluste, regilaulude, palvete ja vaimuliku traditsiooniga, rahvapäraste õnnistamis- ja sajatamisvormelitega, samuti kurjade vaimude väljaajamise ehk eksortsismiriituste tekstidega. Nad sulatasid endasse algupäralt ja vormilt erinevaid tekste ja tekstiosi. Loitsudena kasutati eepilisi regilaule ja nende katkeid, nagu ka piibli kirjakohti ja lauluraamatu kindlate laulude salme. Meieisapalve oli universaalne ravi-, edendamis- ja tõrjetekst, mida kasutati kriiside lahendamiseks ja ohtude vältimiseks, see oli sagedasti raviriituse püsiosa. Huvitava alaliigi moodustavad arstija oma loitsud — vainuköit lahutades saadi arstijakäed, esimesest meenunud tekstist kujunes mõjus loits. Mitmed tööde edendamiseks mõeldud laulud on olnud varem loitsud, osa ennustamis- ja ravimissõnu on muutunud aja jooksul meelelahutuslikeks või nihkunud täiskasvanutelt lasterepertuaari, teadjate pärimusest tavakasutusse. Kui osa sõnamaagilisest pärimusest oli avatud pärimuslik teadmine, siis teist osa tundsid vaid teadjad ning need levisid loitsu- ehk nõiaraamatute ja taevakirjade vahendusel.

Loitsud sisaldavad tähenduseta sõnu, levinud on reduplitseerimine, nad põhinevad olendite ja tegevuste loendamisel ning kordustel. Üks iseloomulikke jooni on keelevahetus (üleminek ühelt keelelt teisele) loitsimise käigus, milleks kasutati pikemaid või lühemaid väljendeid ja nende mugandusi (Cyrie eleison), aga ka tsitaate, nagu Mene, mene, tekel (Tanieli 5: 26–28). Moonutatud ladina keele kõrval tunti mugandunud vene, saksa ja teistes keeltes loitsusid. Piibli kirjakohti ja lauluraamatutekste kasutati tsitaatidena, algteksti lähedaselt, aga ka mugandustena. Paljud eesti loitsud põhinevad Vana ja Uue Testamendi kirjakohtadel, historiolad (maagilisel eesmärgil kasutatavad narratiivid) piiblisündmustiku allusioonidel. Loitsud sisaldavad dialooge, nad kasutavad vana küsimuste ja vastuste vormi. Paljudes tekstides leiame müütilises ruumis toimuvate sündmuste kirjeldusi, loits võib põhineda võimatusel: haigus ei saa levida enne, kui kivil on juured, puu kasvab juurteta või lind lendab tiibadeta.

/.../

Arvude loendamisel toimivates numeraalides markeerivad arvud lõpetamist ja tagasipöördumise võimatust, lisavad imperatiivset kategoorilisust. Olend või haigus tagandatakse ühest üheksani või üheksast üheni lugemisega, nimetatakse üheksat erinevat stiihiat. Numeraalid olid universaalsed arstimisel ja traumade korral, aga ka tõrjemaagias, tööde alustamis- ja lõpuriituste juures. Levinud
tagasisaatmisvormel kust tulnud, sinna mingu tagasi seostub tihti käsuga üheksa võrra tagasi minna (üheksa mingu tagasi, kust üks on tulnud).

/.../

Kriisiolukorras, nt kui keegi kiitis või imetles midagi, oli oluline peatada võõras vägi tagasisaatmisvormeliga (koer koju, kutsikas
kõrval), lausujale sooviti sama, mida tema oli teisele ütelnud (ise oled ilus!), ürgvana tavaga kanti haigus verbaalselt üle kividele ja
puudele, lindudele ja loomadele, saadeti metsa või sohu. Tähtis oli tagasitoimetamine lähtekohta, aga ka eemale, kaugesse ja ligipääs-
matusse paika, müütilisse ruumi, teispoolsusesse.

Mis loitsimist mõjutas? Nende juures olid olulised ilmed, žestid ja kinees, kindlad reeglid täpsustasid aja- ja ruumiparameetrid
ning rituaalis kasutatud esemeid. Teatud ilmakaarde suunatud lugemine, pea paljastamine, haiguskoha piiramine kindel arv kordi
metallesemega jpm osutavad, et sõnadega liitus alati rituaal. Nende visuaalne kood tingis maagilistel kaalutlustel teksti tagurpidi, pee-
gelpildis või mitmekordse kirjutamise. Ka kirjalik loits piirati enne haigele kohale asetamist ristide, silmuste, ringide ja maagiliste märkidega. Sagedasti põletati ja söödeti haigele tema enda teadmata sisse selliselt valmistatud sõnad, haigele toodi koju rahvaarsti
poolt “kirjutatud” ja sõnatud vesi.

Loitsud kuulusid inimelu kesksete sündmuste juurde, olid ankurdatud rituaalse aasta tähtpäevade ja riitustega, kuid ennekõike
olid mõeldud kasutamiseks hädas olles, ennetus- või tõrjeriituste juures. Kehtisid kindlad nõuded nädalapäeva, päevaosa või kellaaja
suhtes, jälgiti ilmakaart, kuufaase, tuule suunda, nad olid ühitatud maagiliste puhastamis- ja tõrjetavadega. Kohaseosed olid määratud harvem ja vastasid üldistele tavandinõuetele. Rituaal kui sõnumite ja metasõnumite kogum, rituaalis osalemine sidusid ja toetasid
omakorda tekstide sõnumeid.


Allikas: EPl

Loitsust riituseni - Mare Kõiva, Kristi Salve

*******

Loitsud ehk nõidussõnad