Assad-Ahmadinejadi telg

USA Kongress viimase saja aasta jooksul "oma rahvast" eriti kuulanud pole. Otsused mis on tehtud on lähtunud lobby gruppide survest. Kui surve on vähene või puudub siis on otsus olnud "inimesesõbralik", kuid surve kasvades muutub ka otsuse "värvus".
Siin kohal tasub ära märkida, et sealne Kongress on kahe kohaline - ja jaguneb Põhiseaduse järgi võrdses seisus olevateks Sentiks ja Esindajatekojaks.
Esimeses - poliitiliselt "paremas" ehk Senatis on 100 kohta ja tema eesistuja on asepresident keda assisteerivad kaks liiget ehk aseesistujad. Sinna valitakse igast osariigist kaks liiget kuueks aastaks. Üldjuhul on kõik senaatorid pika poliitilise karjääri läbinud partei sõdurid kes on valmis loobuma oma käest ja jalast, et kohta säilitada. Senaatori amet annab isikule terve hulga privileege ja paljud neist lahkuvad - saades kord sisse - alles jalad ees.
Teine ehk Esindajate koda ehk House of Representatives on kordades kirjum ja omab 435 liiget.
Peamine vahe on selles, et Esindajate koda on mõeldud pigem koduste asjade jaoks ja Senat nende asjadega jaoks mis toimub maialmaga ehk välislepingud jne. Iga teatud aja tagant ja teatud sündmuste puhul on mõlema koja ühisistungid. Üks neist oli planeeritud muideks 9-11 hommiku pooleks kella 10ks.

Nüüd - kui on jutt USA Kongressist siis on jutt mõlemast kojast, kuid oluline on alati täpsustada millises kojas toimub hääletamine aga üldjuhul seda ei tehta. Kui Esindajate kotta võib pääseda iga kodanik siis Senatisse iga koll ei pääse. See kummas kojas toimub hääletus määrab aga ära paljus selle tulemuse mida saavutada tahetakse. Kui Presidendile on vaja "puhast" võitu viiakse asi Senatisse. Kui on vaja "mängu" pikendada viiakse asi Esindajate kotta - tehniliselt on mõlema puhul asi pädev.

Kuigi tihti räägitakse, et kontroll Kongressi üle ei ole saavutatav siis vähemalt viimase saja aasta jooksul ei ole kordagi ükski President hätta jäänud ja kõik mis "on vaja" on ka vastu võetud. Seal on terve hulk igasuguseid surve gruppe ehk "Poliitilise tegevuse komiteesi" (PAC - political action commitee) milledest suurim on AIPAC (American israeli PAC) mida juhivad juudid ehk need keda kutsutakse "iisrael enne" huvilisteks. Tal on terve hulk kloone. Teisel kohal on mitu suur korporatsioonide ja majanduslike huvide PAC-e, kuid kes samuti on AIPAC-i "katuse all". Ülejäänud on kõik nominaalsed ja ei oma reaalset võimu, kuid mitmed neist on võimelised siiski "kära tegema" ja nendega arvestatakse - nii võrd kui võrd.

Kokkuvõttes ja lühidalt - Presidendi ja Kongressi vaheline on puru silma ajamine. Ajalugu on näidanud, et vajadusel tehakse asi ilma Kongressi toetuseta ära ja ükski koer ei haugu. Pigem on asi selles, et kui mingil põhjusel on vaja rusikat näidata ja asja venitada siis võetakse Kongress mängu. Tehakse kisa ja kära ja lõpuks öeldakse, et "oi me oleksime peksnud ja näidanud neile vaenlastele (kes iganes hetkel päevakorras on) aga vaadake - Kongress ei lubanud".