Briti filosoof arvab, et soovimatud või puudega vastsündinud võiks tappa

(04-03-2012 19:33 )Krt Kirjutas:  [...]
Kui mõnele näib raske sünnipuudega imiku mõrvamine ebaaus, siis see on kõigest vaid tema emotsionaalselt piiratud kiiks, nägemata kogukondlikku tervikpilti laiemalt. Siiski-siiski, on tunduvalt ebaausam(ebapraktilisem) koormata ja karistada terveid inimesi emodogmaga, mis julmalt käseb-soovitab kõigil elujõuetutele puudega olenditele kaasatundma ja oma eluunistused nende heaks ohverdama? Juhul kui puudega inimene saab oma eluga ise hakkama, siis respect, andku minna, aga vaevalt et ükski väärikas inimene tahak kaastunnet kerjates teistele vaid koormaks jalus lohiseda.

Inimene on emotsionaalne olend. See on lihtsalt nii ja kui sa tahad inimesi jõuga ratsionaalseteks muuta, siis võitled sa küll tuuleveskitega.
Kas elu esmärk ongi see, et meil lihtne ja kerge oleks? Miks siis näiteks sportlassed ennast pea mõnel alal pea pildituks piinavad enne finishit, miks ronivad mägironijad valu ja väsimust trotsides ikka uutele ja uutele tippudele?
Kui võtta ratsionaalsuse taotluseks mugavuse, siis see ratsionaalus ei sobi meie loomusega. Me muidugi otsime mugavust, aga seda saavutades kipume me manduma ja seetõttu ei tohi me seda kestvalt saavutada. Raskuste kogemine väärtustab inimlikkust.
See pole argument ratsionaaluse vastu üldiselt, vaid ühe ratsionaalsuse vormi vastu, mis seab mugavuse liiga tähtsale kohale.
Kindlasti ei taha ma öelda, et me peaksime endale mingite lollustega elu keeruliseks tegema, aga lollustega elu lihtsaks teha ka ei tasu. Kui me tõesti ei saaks hakkama puuetega inimestega, siis muidugi ei saakski nende eest hoolitseda.
Toonekured viskavad üle pesa ääre poegi, keda nad kasvatada ei jõua ... seda on teinud läbi ajaloo ka inimesed. Hiinlased ehitasid üle maa spetsiaalseid kaeve, kuhu üleliigseid lapsi visata ja Rooma lähedal oli kivitrepp, kuhu neid lapsi loomadele jäeti. Need olid lapsed, keda tõesti ei suudetud ülesse kasvatada ühegi jõupingutusega ja kunagi oli kõigis kultuurides komme neist mingil viisil vabaneda. Praegu on ajad teised ja vajadus sellisteks asjadeks puudub. Milleks seda siis jätkata? Põhimõtte pärast, et nii on mugavam? Mugavus pole argument lihtsalt. Väljapääsmatus oleks. Kui kurg poleks väljapääsmatus olukorras, kas ta ka siis lükkaks poegi üle pesa ääre, see on oluline küsimus looduse mõistmisel. Mina vastaks, et ei lükkaks, aga tõestuse jään võlgu.

Teema jätkuks eristaksin ma kahte eri tüüpi kannatust. Ma mainisin, et kannatus teatud määral pigem väärtustab inimest, aga on muidugi ka lihtsalt nüristavat kannatust. Sportlase kannatus ja haiguse käes piinleva inimese kannatus pole otseselt võrreldav. Üks on vabatahtlik, teine pealesurutud. Ühega on inimene nõus, teisega mitte. Miks peaks keegi olema nõus kannatama haiguse käes? Miks peaks keegi olema nõus kannatama invaliidist lapse ülesse kasvatamist? On seegi ju suur kannatus kohati. Tahaksin uskuda, et enamus inimesi võtab seda spotrliku vaimuga ja on nõus kannatama eesmärgi nimel.
Millise eesmärgi nimel, mis eesmärki saab olla (aju)invaliidi ülesse kasvatamisel?
See eesmärk on inimlikkuse väärtustamine. Idee, et iga inimene on väärtuslik, isegi kui ta ei suuda panustada ühiskonda sarnaselt teistega. See idee on iseenesest väärtuslik ja selle eest seismine pole kindlasti eesmärgina halvem, kui esimesena finisisse jõudmine.
Kui kannatust võetakse aga kui pealesurutud kannatust, siis muutub atraktiivseks ratsionaalsus, et loodus ei salli ju nõrkust. Jättes tähelepanuta asjaolu, et me tõepoolest seisame kõrgemal looduslikust olelusvõitlusest. Selle üleoleku oleme me saavutanud koostööd tehes ja see koostöö on meie tohutu jõud. Koostöö, mis baseerub ühistel väärtustel ja ideedel on vallutanud maailma ja seda täiesti loodusliku valiku idee järgi - kohanemisvõimelisemal on õigus ja võim. Mitte inimesel, vaid kultuuril, mille osa me oleme.
Inimene üksi ei ole midagi ja me ei allu looduse seadustele. Looduse seadustele allume me kultuurina. Inimene allub seega kultuuri seadustele, mis alles seejärel allub loodusele. Seda mõistmata ei mõista me oma positsiooni looduses.

Tähtis on valida asju, mille nimel me oleme valmis kannatama ja pingutama. Tähtis on pidada silmas, et me ei suhtle loodusega üksikindiviididena vaid ühiskonnana. Tugevamad ja kohanemisvõimelisemas ühiskonnad on looduse poolt soositumad täpselt nagu tugevamad ja kohanemisvõimelisemad liigid ja isendid looma- ning taimeriigis. Inimesed võivad endale lubada nõrkuse sallimist niikaua, kuni see nõrkus muudab meid kogukonnana tugevamaks ja avatumaks.

Eelnevalt ütlesin ma, et võitlus emotsioonidega ratsionaalsuse nimel on võitlus tuuleveskitega. Silmas pidasin ma just seda, et emotsioonid on välja kujunenud meid kultuurina ühte liitma ja omavad natukene teistsugust ratsionaalust seega. Tahe sellest välja murda pole täiesti alusetu, emotsioonidel on omad jäigad piirid, aga tagasi primitiivse ratsionaaluse juurde minek ongi lihtsalt tagasi minek. Ratsionaalsus, mis saaks asendada kohati suuresti emotsioonidel põhinevat kultuuri, peab olema natukene arenenum ratsionaalsus, mis võtab arvesse kogu meid ümbritsevat imelist keerukust.
Ratsionaalsusel ja ratsionaalsusel on suur vahe sõltuvalt sellest, mida ratsionaalsus väärtustab. Väärtused on seega väga tähtsad ja kuna nendel põhineb ka meie koostöö ühiskonnas, siis defineerivad nad meie suhte loodusega.

Nõrkus võib olla suur tugevus!
Me oleme osa loodusest, aga mitte ostseselt.
Ratsionaalsuss kehtib, aga mitte naiivselt.

(04-03-2012 19:33 )Krt Kirjutas:  [...]
Ja see peaks olema vaid lapsevanemate ja lähikondlaste enda otsustada, kas neil on soovi terve oma elu näiteks tulevikuta downi sündroomiga värdjat kantseldada või mitte.

Mo oleme osa kultuurist ja väärtustesüsteemist, mida see kultuur endas kannab. Kultuuri väärtustele vastu astumine on keeruline käik, mis toob endaga kaasa selle süstemi rikkumise, millega me loodusega seotud oleme. See on nagu geenimutatsioon organismis, mis enamsti on halb, aga mõnikord väga kasulik. Kasulik on mutatsioon ikka väga harva. Negatiivne vastukaja sellele ideele (vigased lapsed kasti) on kultuuri võitlus mutatsiooni vastu enda väärtustes.
Idee järgi peaks kultuur muutma selliste laste kasvatamise nüristavast kannatusest nö spotrlikuks kannatuseks (vabatahlikuks) ja kui ta sellega toime ei tule, siis see näitab kultuuri nõrkust entiteedina ja teatud sorti mutatsiooni vajalikkust väärtustes. Millise aga täpselt ... seda näitab aeg. Eks meil kõigil on ideid, aga me oleme indiviididena siiski üpris mannetud ja rumalad nii keeruliste asjadega tegelemisel.