Briti filosoof arvab, et soovimatud või puudega vastsündinud võiks tappa

Selles ma üldse ei kahtle, et kui armulisel kristlasel valida terve täiskavanud mittekristlase ja raske sünnipuudega imiku surmamise vahel, kes valituks osutub. Aga huvitav oleks teada, kui paljud kristlased jääksid lõpuni tõeliselt ohvrimeelseks ega osutu tüüpilisteks silmakirjateenriteks juhul, kui neil valida enda või puudega imiku surma vahel? Kas see oleneb vaga jumalateenri imeluksusliku ja võikalt taevaliku ajupesu astmest, või kui pühaliseks ema Theresaks suudab keegi end ristihulluse nimel kujutleda? Kas tõesti arvatakse, et kristlik kaastunde-armastuse mentaliteet on kuidagi universaalselt emapiimaga sisseimetud ja tegu polegi nn. anorgaanilise väärisiksusega?