Et kaotada maailmast kurjus, tuleb enne kaotada enesest headus

Asi selles, et teatud eritingimustes tuleb teha just seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Mis laiemast aspektist on täiesti igapäevane ja tavaline ellujäämiseks vajalik tingimus. Iga päev ja hetk mina tapan-varastan elusid ja valetan endale, kui ei märka end seda tegevat. Sest seda juhul kui mittejuut, mittekristlane, mitte oma rahvuslane, mitteinimene, mitte loom, mitte võilill või mitte misigane ju ei ole kellegi ligimene. Kellegimillegi ja enda suhtes kaasaarvatud olen alati mingil määral üdini täis tumedat ja ehedat looduslikku kurjust.

Kui ristimist ja muud ajuvaba ristimula lihtsalt mitteuskuda, siis see ei kõiguta ka misiganes astraali või peeterkeha. Lihtne on uskuda ja usaldada luulusid vaid sellel, kes olemasolevat reaalsust kardab. Võib-olla on see ka mingi alternatiiv või viiruseline kõrvalnähu, mis aitab reaalsusega kuidagigi paremini toime tulla?