Õõnespuurimised ja dioriidilõiked

Tunnistan, et minu teooria kivide kasutusest on nõrk.

Söövitavate ainete kasutamisse aga ka ei usu: kui see oleks vedelik, kas ta ei valguks siis omatahtsi igale poole? Sellest peaks ju jääma mingeid jälgi?

Aga selgelt on ju märgata ühetaolisi uurdeid, mis on köik ühe mõõduga; mingi tööriista otsik? Tänapäeva perforaatori analoog? Kuid nii suure läbimõõduga ja nii suure tootlikkusega tööriista valmistamine oleks tänapäeva inseneridele liig suur lahendamist nõudev väljakutse:
1. Lõiketera materjal
2. Jõuallikas
3. Masina sõlmede vastupidavus vibratsioonile
4. Operaatori jaoks oleks selle masina tekitatav müra tappev

Tegelikult on ju erinevate veeuputuseelsete kivitöötlustehnoloogiate palett avar:
1.Õrnade vaaside ja massiivsete kivisammaste "treimine"
2.Massiivsete kiviplokkide "perforeerimine" (Aswan, Baalbek...)
3."Relaka" jäljed
4.Graniidi kõrgläikeni poleerimine
5.Õõnestorupuurimised
6."Laserlõikused"
7.Kõrgel temperatuuril "sulanud" kivid
8."Cnc" , programmjuhtimisega masinatega tehtud kivikujud (Abu Simbel)
9. "Laserlõikused"
10. "Graveerimised"

Ma panin jutumärgid, sest nad meenutavad neid tehnoloogiaid, kuidas neid täpselt tehti seda me ju ei tea...
Ühise nimetajana kipuvad nad kõik jääma suure veeuputuse eelsesse aega ja neid leidub kõigil kontinentidel...

Seda on võimalik ainult ühel viisil võimalik loogiliselt selgitada: et Dänikeni vihkajatel pole õigus- tegemist on "jumalate importtehnoloogiaga".

---

Tegelastele, kes evisid sedavõrd võimsaid kivitöötlemise vahendeid, ei valmistanud kivide liigutamine mingeid probleeme...