Aadu oli ja jääb suurmeheks. Kuid ennustsust, et kunagi iga linna peaväljakule temale büst rajatakse, ei usu. Mitte et mõtted ja teostus põhimõtteliselt vale oleks, lihtsalt aeg on edasi läinud ja olukord kardinaalselt muutunud. Tänapäeva Eestis on inteligents vait nagu siga rukkis. Olen veendunud, et oma sisemuses saavad nad väga hästi aru, et miskit on kapitaalselt mäda, kuid samas ei piiksugi! Eks rahakraanid kui pere elatusallika suundumus varjutab südames oleva.
Huvitav, mis peaks tänapäeva lõhestatud ühiskonnas olema masse ühendavaks jõuks? Maad enam lubada ei ole mõtet - juba esivanemate poolt higi ja verega mitu korda kinni makstud maa eest peab jälle idiootset obrokit maamaksu näol maksma, sellega tegusid tegema ei ahvatle. Kuid mis oleks see porgand eesli ees mis tahtlikult lõhestatud massi ühendaks ning ühtsele eesmärgile suunaks? Võibolla ühistegevuse massidesse jõudmisel ?
Siin näen pontentsiaali Tartu Hoiu-Laenu ühistu tegemistel. Olemuselt tegemist eestimeelse organisatsiooniga ja nende pakutavaga tasub tutvust teha. Just ühistegevuse läbi ja see ei vastandu teps mitte natsinaalsotsialimile...