Erinevad unenäod ja nende tõlgendused

Mina olen läbi elu olnud tihe unenägude nägija ja tõele au andes, pole kunagi vaevunud neid tõlgendama ka millegipärast, ei ole motiveerinud mind nagu miski seda tegema.
Lapsepõlves saatis mind üks painav unenägu, arvan et see lakkas mul alles algklassides käies, kui elasin juba Pärnus. Nägin siis aastaid sellist und, et sõitsin väikese tüdrukuna emaga trammis ja ta unustas mind sinna maha. Ühes peatuses tuli esimesest uksest peale a´la mf "Karje" mees, ainult ilma maskita, pikas mustas ürbis, ähvardavalt kõrgele tõstetud sillerdav nuga käes ja kõik teised vagunis tormasid karjudes välja, mina aga olin nagu liimitud oma toolile. Uni lõpes alati siis, kui ta jõudis minu tooli juurde- ja ta nägu ei näinud ma kunagi, see oli musta kapuutsi sügavuses. Mäletan seda ängi ja hirmu tunnet, mis mind öösiti üles ajas, siiamaani.
Seletanud olen aga seda konkreetset unenägu reaalsele elu toetudes, kuna Tallinnas elades (kuni 7a saamiseni) oli meil nimelt hull naabripoiss vastaskorteris- tegu oli peaaegu täismehega juba, nimeks oli tal Toomas ja ta oli ilmselt psühhopaat, sest tal oli kombeks mulle ja mu sõpradele akna pealt noaga viibutada, imiteerides ka kõri läbilõikamist :S. Ma tõsiselt kartsin teda ja kui ta oli akna peal, ma hüüdsin akna all nii kaua, kui ema õue tuli ja mind tuppa eskortis. See Toomas pani üks kord isegi meie uksemati põlema, nii et ta oli tõesti mingi väga vaevatud inimene. Selle taustal tundub see unenägu ju täiesti loogiline, eks ole?
Teine sariunenägu lapsepõlvest on mul seotud lendamisega. Nägin end väga tihti mööda majade katuseid kalpsamas ilma hirmuta ja siis tekkis alati mingi hetk olukord, kus sattusin kõrge kivimaja - millegipärast näen seda praegu 4-korrulisena - lamedale katusele ja tuli leida viis tagasi maale pääsemiseks. Mind nagu aeti taga ja vajadus tagasi maale tulla oli sellest tingitud - ja ma teadsin, et ma pean lihtsalt hüppama. Seda tunnet enne hüppamist ja vahetult peale seda, mis oli ängistav, mäletan ma ka väga selgelt, aga hüppasin sellest hoolimata ja uni lõppes alati sellega, et läbi õhu vihisedes ma maabusin turvaliselt maa pinnale. Nii et kokkuvõtlikult, oli see hea, kuigi proovilepanev uni mu jaoks. Ja seda und nägin ma aastakümneid lausa, kuigi ise jäin selles alati lasteaialapseks.

Üks eredamaid unenägusid viimasest kümnendist oli mul raseduseaegne aga . Olime mu lahkunud mehega siis väga armunud veel ja rasedus mõjutas mind selliselt, et ühel öösel haaras mind täiesti endasse unenägu, mida ma rohkem elus kogenud ei ole. Ühesõnaga vahekord unenäos viis selleni, et ma ärkasin üles üleni vappudes ning mu kõrval magav mees oli ka üles ärganud, kui ma lihtsalt "lainetama" tema kõrval hakkasin - orgasm unenäos oli saanud reaalsuseks lihtsalt .
Iseenesest seksuaalseid unenägusid on mul ikka esinenud aeg- ajalt. Üleeile hommikul lõikas äratuskell just läbi viimase hetk varem asiseks muutunud unenäo, nii et tundsin viivu kerget pettumust isegi ärgates. Kuidas seda kõike aga tõlgendada, eriti peale seda kui mu "seksuaalsõltlasest" laste isa on eelmisest aastas ka teispoolsuses.. ma ei tea, olen äraolev lihtsalt.
Teooriaid loeks-kuulaks aga sellest hoolimata hea meelega