Kas kultuur on sinu sõber? Mis on kultuuri eesmärk?

Kultuurid tekivad, arenevad ja kaovad.
Juba eelmise sajandi alguses kirjutas Osvald Spengler, et meie praegune Õhtumaine kultuur on allakäigu teel.
Toimub täpselt sama mis eelnevate kõrgkultuuride (egiptuse, babüloni, india, hiina, antiik, araabia, mehhiko) languse ajajärgul.
Näiteks roomlased olid barbarid võrreldes kreeklastega. Olid mittefilosoofilised, kunstita, praktilised.
Tsivilisatsioon on iga kultuuri langust tähistav.
Tsivilisatsioon ei loo enam midagi uut, vaid tõlgitseb ümber.
Kui rääkida kultuurist, siis võiks rääkida näiteks kõrgkultuurist.
Kõrgkultuur on sügavalt hingestatud. Inimlikus ajaloos on olnud kaheksa kõrgkultuuri, millest seitse on surnud.
Poolteist tuhat aastat eKr tärkasid kolm kultuuri: india, hiina, antiikkultuur.
U. mõnisada aastat peale Kr. oli Mehhikos omapärane kultuur. Mehhiko kultuur on ainuke näide vägivaldsest kultuuri surmast, kuna ta hävitati oma täieliku arengu juures (käputäis hispaania bandiite tegid selle töö).
Maya riikide ürgmetsades langesid tihedalt seisvad suurlinnad ohvriks nii, et isegi nende nimesid ei teata.
Meie praegune Õhtumaine kultuur oli sel ajal tasemel, mille mehhiko kultuur oli ületanud juba 700 aasta ümber. Õhtumaine kultuur tekkis 1000 a. p.Kr-st Elbe ja Tajo vahel romaani stiili tekkimisega.
Kõik teised varasemad kõrgkultuurid surid ise välja.
Igal kultuuril on oma hing, mis avaldub ta usus, kunstis, teaduses, riigikorras jne.
Antiikkultuuri hinge võib nimetada apolliiniliseks, Õhtumaa kultuuri faustiliseks.
Faustilise hinge omadus on piiritu üksildus (Tristian, Hamlet, Faust) on üksildasemad kangelased kõikidest kultuuridest).
Araabia kultuuri hing avaldub algebras, astroloogias, alkeemias, mosaiigis, arabeskides, mošeedes, pühades raamatutes.
Kultuuri lõppstaadiumis koondub inimsoo saatuse juhtimine mõnesse maailmalinna (Babülon, Rooma, Aleksandria, New-York, London jt). Kui kultuur on umbes 2000 aastat eksisteerinud, siis tekivad linnad 10-20 miljoni inimesega.
Igas varasema kultuuri maailmalinnas valitses hirmuäratav vaesus, kommete lodevus, eluviiside metsistumine. Tsivilisatsioon imes maa tühjaks. Pigem surrakse tänavaasfaldil, kui pöördutakse tagasi külla.
Maailmalinnades tekib liik inimesi, kes on ajaloota, ajatud inimesed. Nende jaoks pole rahvuse mõistel mingit arusaadavat sisu, nad ei kuulu sellesse enam (Näidiseks põliseestluse teema, millest enam aru ei saada).
Kõrgkultuuri lõpul kujuneb rahast võimuvahend, mis haarab kogu maailma. Rahvamasside vaimuelust on raamat tõrjutud välja. Võim kaldub parlamentidest privaatringide kätte, vailimised muutuvad komöödiaks.
Kõik on kaduv. Kaduvad, mööduvad ei ole mitte ainult rahvad, rassid, kultuurid. Mõne sajandi järel ei ole enam Õhtu-Euroopa kultuuri, ei sakslast, ei inglast ega prantslast, nagu ei olnud Justiaanuse ajal enam roomlast.
Kõigest sellest ja paljust muust huvitavast rääkis O. Spengler "Õhtumaa allakäigus" juba oma sada aastat tagasi ja jääb vaid imestada, kui õiged ta arusaamad ja ennustused tuleviku kohta olid.
Niisugune ajalooline kõrvalpõige siis kultuuride ajaloo kohta.