“Andmed “vereimpulssi” kiirgava seadme olemasolust Eestis jõudsid grupini DN 1942. aastal, vahetult pärast selle katsetuse läbikukkumist Usbekistanis, kus sealse psüühilise energiavälja deformeerimise ja kooldumise asemel Euraasia suunas 1930. aastatel paindus väli miskipärast ootamatult tugevalt hoopis vastassuunas. Selle tagajärjel toimus agressiooni energeetilise punkti motiveerimatu introvertne pingestumine ja algas Teine maailmasõda.” (lk 82)
No teadagi, Wiedemanni raamatu järel oli huvi selle raamatu vastu võrdlemisi suur. Petrjakov loob (fiktiivse?) ajaloo selle Tõnismäe kandi müstilisest olemusest. Kui ilukirjanduslik või kui palju teatavat müstikapõhist maailmavaadet see raamat püüab olla, ei oska mina arvata (üks ajalehetekst nimetas seda otse ilukirjanduseks – ei tea, ei oska arvata, mida autor mõelda võis). (Töö juures käib aegajalt üks tavareaalsusest erinevas reaalsuses elav inimene, asjad, mis teda kõigutavad, võiks mulle heal juhul tunduda naljakatena või halval juhul nii idiootliku kui hullumeelsena – aga las tal siis olla selline reaalsus, alati võib mõelda, et tegelikult elan mina mingis fiktiivses maailmas vms.) (Mitte, et ma nüüd seaks kahtluse alla Petrjakovi vaimse tervise – lihtsalt et inimesed võivadki maailma mõneti erinevalt tajuda.)
Raamatu võiks jagada kolmeks – natuke ajuvabad osad on muinasaegse Iru tseremoonia ja natside okupatsiooniaegne tegevus Eestis; mõneti anekdootlik nõukogude tippjuhtide tegevus; kui tegemist on lihast ja luust tegelastega (mis suuresti kattub Wiedemanni raamatuga) on tekst huviga loetav. Järjekordne tükike Eesti alternatiivajalugu, seekord siis müstikute, illuminaatide, repressiivorganite jne keerises. Autor võinuks tekst natuke kobestada, praegusel kujul on see mõneti kirvetöö.
Muud ei oskagi sedastada, kui et olen selle raamatu läbi lugenud.
Allikas
Abi
