Kogemused ufodega ja ufo nähtused Eestis

Panen selle loo siis kirja.


Lugu ise oli 80-ndate keskel, kui mu vanaema kolis oma kahe lapsega (minu tädi ja emaga) uude korterisse. Korter asub Pärnus, suhteliselt lähedal muulile.
Seda ei oska ma öelda, kas see "jama" hakkas kohe pihta kui nad sinna sisse seadsid või läks natuke aega.
Igatahes pihta hakkas see sügisel, kui olid juba pimedad õhtud. Igal öösel teatud kellaajal (minu mäletamist mööda mõned minutid enne 2.00) hakkasid toimuma kummalised asjad. Kõigepealt hakkas asi pihta minu emast. Ta ärkas öösel selle peale, et ei suuda end liigutada. Ta tundis et ta hõljus õhus ja nägi ülevalt alla kapi peal olevaid potililli.Ema "rabeles" end sellest olekust lahti ja ta väidab, et talle öeldi madalal mehehäälel et "oleksid sa kauem maganud, oleksid sa meie planeeti näinud" ja talle kinnitati,et nad tulevad veel tagasi. Sellest oma emale rääkides, proovis ka tema seal voodis magada ja vanaema ütles, et midagi kummalist oli seal tõesti. Peale seda ei tahtnud ega julgenud mu ema enam seal voodis ja toas magada. Ta magas suures toas, vanaema kõrvaltoas. Tädi jäi sinna tuppa, kust ema ära tuli. Ühel öösel hakkas tädi täiesti hüsteeriliselt karjuma, mille peale kõik üles tõusid, kuid nagu eelmises postituses kirjutasin, ei suutnud vanaema läbi ukseläve astuda, sest ees oleks olnud täpselt nagu nähtamatu sein. Sinna tuppa jõudes, tädi nuttis ja ütles et tal on raua maitse suus, selline maitse, nagu kunagi olid mingid vanad veneaegsed rauamaitsega lusikad. Ta jõi vett köögis ja kõik panid tähele, et köögis oli millegi pärast aken lahti. Tädi kirjeldas, et keegi mees seisis tema ukselävel. Tal oli seljas ruuduline särk, ta oli väga pikk, nii pikk, et ta jalad lõppesid nagu põlvedest saati ära ja tal olid suured mustad putuka silmad. Seda kirjeldab ta siiamaani ja seda lugu uuesti kuulates on see lihtsalt nii põnev ja ma ei saa sellest küllalt.
Igal öösel toimus midagi ja mu ema käis sellel ajal keskkoolis, kus ta ei suutnud tunnis ärkvel olla, sest öösiti magada ta ei saanud.
Vanaema kuulis ükskord kuidas keegi köögis kolistab. Kui ta sinna jõudis, seisis tal otse ees üks lühike, pikkade juustega vanamees, kes näpuga viibutas, et vanaema tema poole astuks. Vanaema kohkus nii ära, et ta automaatselt keeras selja ja tormas oma tuppa tagasi. Hommikul oli kõik korras.
Samuti oli neil kass, kes miskit tajus või nägi, sest ükskord vanaema nägi kuidas kass toa nurka end tagurdas, silmad punnis peas, nagu näeks ja kardaks midagi.
Teiste majaelanikega rääkides ei ole kellelgi midagi sellist juhtunud.

Ema kirjutas sellest kõigest ajakirjale "Noorus" kui ma ei eksi. Ja mingiaeg tuli kohale Volke oma meestega. Mõõdistasid tuba ja küsitlesid asjaosalisi. Tädi kirjeldab hästi, et istus tabureti peal, teda küsitleti, suured mehed ümber
Aga Volke oli midagi energia kokkulangevuse või millestki sellisest rääkinud, et midagi tõesti võis olla aga jah.. Ei oska täpselt öelda,mida ta siis "diagnoosis".

Ema tajub vahel siiamaani unes seda tunnet, et ta hõljub, näeb unes, et on lendava taldriku peal jne. Ju see läbielatu andis siis nii tugeva šoki, et mõjub tänaseni.

Tädi ei taha täna enam sellest väga rääkida. Vahel ma ikka uurin ja küsin, siis ta vastab ja räägib.

Vanaemale see teema kuidagi halb ei tundu, ta usub peale seda jama täielikult, et tulnukad on olemas. Kokku saame, siis tihti räägime nendest, räägin talle siit foorumist loetud huvitavaid lugusid ja arutame nedne "maailmaasjadeüle"