Jälle maiadest, inkadest ja asteekidest

Asteekide matusekõne, millest on näha nende arusaamad surmajärgselt toimuva kohta. Teksti autentsust ei oska kommenteerida, kuulsin seda 90nendate algul Soome raadiost, loetuna näitlejate poolt, kiretul häälel, taustal Jon Hasselli sama kiretu muusika.

Kuid niipalju kui ma Mesoameerika indiaanlastest tean, tundub küllalt autentne olevat. Reinkarnatsiooni ei tunta. Võibolla on see suurte riiklike religioonide "viga", võibolla on selle taga midagi enamat kui viga. Mesoameerika kõrgkultuurides oli üheksa põrgust ja üheksa taevast. Sõjas hukkunud, ohvrina surnud ja sünnitamisel surnud said kõige otsemat teed üheksandasse taevasse. Siin on siiski aimata suure verejänulise religiooni kätt. Allpool kirjeldatub surmajuhtum oli ilmselt loomulik surm, ja sellest siis "üheksas sügavus" - põrgu siis ilmselt?

"Armas laps, sa oled läbi käinud selle elu vaevad ja nüüd on jumalad kutsunud sind ära. Me ei saa nautida seda maailma igavesti, vaid ainult lühikest aega, nagu soojendaksime end päikese käes. Jumal on andnud meile õnne tunda teineteist ja suhelda omavahel. Kuid nüüd on jumalad kutsunud sind ära.

Sind viiakse jumala ette, sest me kõik peame lõpuks sinna jõudma. Ja see on üks sõnulseletamatult avar paik.

Meil ei jää sinust mingit erilist mälestust. Hakkad olema kõige pimedamas kohas, kus pole valgust ega aknaid. Sa ei tule sealt tagasi, sa ei mõtlegi tagasitulekule, õigupoolest on see kõik sulle täiesti ükskõik. Oled meie hulgast igaveseks lahkunud. Kurbadeks orbudeks oled jätnud oma lapsed ja lapselapsed. Sa ei saa teada, milline on nende lõpp ja kuidas nemad toime tulevad oma eluga. Aga küll me sulle varsti järgi tuleme."

Asteekide vanemad valmistasid surnukeha matmiseks ette. See riietati kombekohaselt. Siis võeti natuke vett ja valati see surnule pähe, öeldes: see sulle meeldis, kui sa veel elasid. Ja nad võtsid väikse veekannu ja andsid selle surnule, öeldes: siin on sulle teemoona. Nad mähkisid surnu linasse ja vaipadesse, kaitsesid kindlalt tema keha ja panid tema ette mitu erinevat paberit. Öeldes:
- vaata, selle paberi abil pääsed sa läbi kokkuliikuvate kaljude
- selle abil pääsed edasi mööda teed, mida valvavad maod
- see rahustab maha väikese rohelise sisaliku
- selle abil pääsed üle kaheksa jääkülma tühermaa
- selle abil pääsed üle kaheksa väikese künka
- selle abil suudad vastu panna tuulele, mis puhub sinu peale obsidiaanist nuge

Lahkunu pidi kaasa võtma väikese punasekarvalise koera. Koera kaela ümber seoti pikk puuvillane nöör. Koer tapeti ja põletati koos kadunukesega.

See väike loom vedas tema järel kõlkuva surnu üle Toonela jõe. Pärast nelja aasta pikkust teekonda jõuti koos jumala ette, kellele kadunuke andis üle paberi ja kingituse. Seejärel pääses ta koos oma ustava kaaslasega üheksandasse sügavusse.