Norra leina kõrval leiavad järelvalveorganid võimalusi järjekordselt erinevaid piiranguid rakendama asuda. Soome asub internetis kodanike tegemisi lähemalt jälgima - kõik kahtlased vihjed võetakse ette ning kontrollitakse üle. Eesti võtab ette aga IP aadressite taga olevate isikute kindlaks tegemise protseduuri lihtsustamise. Brüsselis võetakse asja kraad kangemalt ning Euroopa Komisjon loob hoiatussüsteemi ekstremismi, ksenofoobia ning muude radikaalsete suundade tegevuse jälgimiseks. Lisaks muule uuritakse võimalusi relvadele ja ohtlikele kemikaalidele ligipääsu raskendamiseks, luubi alla võetakse isegi pommiks sobilikud väetised.
Saab lugeda
Minutist....
----
IP IP ks. See pigem nagu prohvetite tagantjärgi tõlgendamine ja inimeste igaks juhuks kiusamine. Kummaline mõte tekkis seoses EK poolt sooviga võtta luubialla isegi väetised......
.....mis viis omakorda mõttele, et kas korjatakse kokku ka näiteks kõik Jules Verne raamatud "Saladuslik saar"?
Kui keegi küsib miks peaks nad kokku korjama siis lisan siia lõigu sellest väga vahvast raamatust, mida esimest korda lugesin umbes 10 aastasena.
-----
Nab ja Pencroff olid kogunud dugongi rasva suurtesse savinõudesse. Rasvast tuli
seebivalmistamise juures eraldada glütseriin. Selle saavutamiseks piisas rasva töötle-
misest sooda või lubjaga. Nende ainete toimel tekib rasvast seep, glütseriin eraldub
ja just glütseriini tahtiski insener kätte saada. Nagu teada, polnud tal lubjast puudust,
kuid rasva töötlemine lubjaga annab ainult lahustamatuid ja seega kasutuid
lubjaseepe; soodaga töötlemine seevastu annab lahustuva seebi, mida kasutatakse
koduses majapidamises. Praktilise inimesena eelistas Cyrus Smith kasutada soodat.
Viimast oli kerge hankida, sest kalda ääres leidus rohkesti meretaimi: soolarohtusid,
adrut ja meriheina. Neid taimi korjati suur hulk, kuivatati ja põletati nad siis
maasse kaevatud augus lageda taeva all. Taimi põletati mitu päeva, kusjuures
temperatuur tõsteti niivõrd kõrgele, et tuhk sulas ja selle tulemuseks oli tihe hallikas
mass, mida ammust ajast tuntakse loodusliku sooda nime all.
Nüüd töötles insener rasva soodaga ja nii saadi esiteks lahustuv seep ning teiseks
neutraalne aine — glütseriin.
Kuid see polnud veel kõik. Oma tulevase töö jaoks vajas Cyrus Smith veel üht ainet
— kaaliumnitraati, mis on rohkem tuntud salpeetri nime all.
_________________
Kui keegi soovib võib ise raamatust edasi lugeda nitroglütseriini valmistamise tehnoloogiat. Inseneril tuli see hästi välja.
Lisaks veel üks lõiguke sellest JV raamatust
«Härra Cyrus,» sõnas Pencroff, k u i insener ja reporter olid neile järele jõudnud,
«härra Cyrus, näete isegi, et on hädasti vaja valmistada tulirelvi. Kas see on võimalik?»
«Võib-olla,» vastas insener, «kuid kõigepealt alustame vibu ja noolte valmistamisega ja ma
ei kahtle, et te muutute nende käsitsemises niisama osavaks kui Austraalia kütid.»
«Nooled, vibu!» sõnas Pencroff põlgliku grimassiga. «Need on laste jaoks!»
«Ärge kelkige, sõber Pencroff!» kostis reporter. «Vibu ja nool on aastasadade jooksul
inimkonda veristanud. Püssirohi on alles värske leiutis, sõda on aga niisama vana kui
inimkond — kahjuks küll!»
«See on tõepoolest nii, härra Spilett,» vastas meremees, «räägin alati liiga ennatult.
Ärge pange pahaks!»
Abi
