Lollid küsivad, targad vastavad

Jah, selleks, et ennast säästa, peab olema egoist. Muidugi, egoismil on samuti mitmeid tähendusi.

Kõige levinum arusaam egoismist on - kümne küünega enese poole, enese heaolu nimel üle laipade minek. Ent kas see ikka on nii? See arusaam on tüüpiline New Age õpetus - uusajastulaste üks põhieesmärkidest on ego alla surumine, selle vastu võitlemine. Samas on ego ainus, mis on võimeline vastu astuma otsestele rünnakutele.

Seetõttu ongi kogu see olukord paradoksaalne - ego on saanud osaks meist läbi terve elu, ego teab, et kui hing sureb, sureb ka tema, ego teab, et kui hing maha müüa, müüb ta maha ka ennast. Seetõttu on ego võimsaim relv hingepüüdjate vastu.
Ent siinsamas kõrval on ego ka ainus vahend, läbi mille hingepüüdjad üldse inimeseni jõuavad - meepotiga püüab rohkem herilasi, kui piitsaga. Ego ja hing elavad sümbioosis ning ego tunnetab empaatiliselt hinge hirmu ja hinge ülimat vajadust kuhugi kuuluda, mitte olla üksi. Sest enne hinge sündi oli hing Kõiksus, nüüd aga eraldatud säde. Seetõttu tunneb ka ego vajadust kuuluda. Ent samas ego ise tunneb ka vajadust iseennast selles kuuluvuses määratleda. Võiks isegi öelda, et ego on enese õlule võtnud hinge ülesande siis, kui hing seda ise kardab ja on selle maha salanud suure hirmu tõttu.

Ja just see ongi see uks, mida on aastatuhandeid ära kasutatud - hinge vajadust kuuluda, olla väljavalitute hulgas, ego vajadust olla väljavalitu ja olla millegi poolest eriline.

Ego ütleb inimesele - sa oled eriline, oled erakordne
Hing ütleb inimesele - sa oled eksinud, sa oled üksi, ära ole üksi

Ego näeb füüsilist ilma, sest tema ei ole teadlik vaimsest ilmast ja Kõiksusest. Hing näeb füüsilist ja vaimset ilma, ent hirm vaimsest ilmast irdumise ees ei lase füüsilist ilma luua. Hing loob läbi loomisprotsessi füüsilist ilma, ent kui ta ei suuda sellele täiel määral pühenduda, on tulemus vildakas. Kõik meie "vaimsed" hädad saavad alguse hinge suutmatusest kohaneda uue olukorraga ning seda alates hetkest kui meie ego meie ellu tuleb ja võtab hinge ülesanded näiliselt enese juhtida. Hingeteadvus jääb stagneeruma ühte ja samasse emotsionaalsesse staadiumisse ning kogu inimese edasine elu peaks justkui läbi selle emotsionaalse aspekti kulgema.

Sellises olukorras on jube kerge manipuleerida nii ego kui ka hingeteadvusega. Kuna enamus meie erinevatest kehadest ja meeltest toimib sümbioosina nii, et kahest osapoolest saab Üks, ent see Üks moodustub tingimuslikult (st. näiteks hing ja vaim on üks, ent vaim on ülemuslikum hingest), siis igale järgmisele tasemele jõudmiseks tuleb eelnev sümbiootiline pool meelitada enesega.

Kuna ego on meie pealmine kiht, siis piisavalt egoistlik olles on võimalik oma hinge hoida. Ja nagu jutu alguses sai öeldud - egoism on laialdaselt vääriti mõistetud. See ei ole üle laipade isikliku heaolu poole minek - too arusaam on nii uusajastulik kui üldse võimalik. Võtame parem ego kui oskust iseennast tõsta kõrgemale nendest rollidest, mida kõik välised süsteemid meile üritavad peale suruda - grupidünaamika huvides määratakse inimestele rollid, mida nad peavad täitma ning siis vastavalt sellele terve elu järgima. Ent inimhingel peaks siiski olema vaba valik ise oma rolli luua. Seetõttu peabki ego, kui meie hetkel aktiivne mina-teadvus olema see, mis määrab ära rollikuuluvuse hetkeolukorda arvestades, mitte arvestades seda, mida meilt eeldatakse. Kui juhe kuklas ütleb, et ole alam, siis ego peab ütlema, et ei ole. Ja kui ta siis hiljem siiski on alam, siis seda mitte seepärast, et egregor nii käskis, vaid seepärast, et ego tundis ISE, et antud hetkel on tema isiklikes huvides parem just see roll võtta.

Siin on printsipiaalne vahe, olgugi, et välise maailma jaoks on vaadeldav subjekt ikkagi alama rollis, just nagu tal kästi olla. Ent egoteadlikkus on sellisel viisil blokeerinud välised mõjud ja seega korra vähemalt hingeosi säilitanud.