Teki liigutamine / ja muu sarnane

Mul selline lugu vaimudega. Esimene kord kooli ühikas umbes 15 aastat tagasi. Ärkasin hommikul üles ja tegin silmad lahti ja oi imet keha liigutada ei saa! Sattusin paanikasse ning üritasin veel rohkem liigutada, püsti ajada aga ei midagi . Nagu paraliseeritud. Rõve tunne igal juhul. Kui sain aru, et paanika ei aita sundisin ennast maha rahunema. See kõik toimus umbes 2-3 sekundi jooksul mis tundus igavikuna. Peale seda kui rahunesin vabanes nagu lukk ning kogu keha hakkas jälle tööle. Hüppasin voodist üles ning olin tõsiselt häiritud toimunust. Ei tea miks aga kelleile sellest ei rääkinud ning arsti juurde ka ei läinud. Kuid ei lasknud järgmine kord kaua oodata. Täpselt ei mäleta kuid mingi ael hiljem sama olukord, hommikul silmad avades keha paraliidis nagu halvatud. Kui nüüd juba teadsin, et tuleb rahuneda ning lõdvestuda mis siis lasi edasi tegutseda. Siiani pole enam sellist asja juhtunud. Ei tea mis see olla võis kuid jube igal juhul. Aastaid hiljem välismaal üht tuba üürides kurtis toakaaslane, et keegi tirib öösel tekki peaklt ära ning ei lase magada külm õhk pidi ringi liikuma. Ise ei pööranud sellele tähelepanu kuid mingi aeg samuti nagu miskit hoiaks teki nurka kinni ja siis hakkasin teadlikult juba tähelepanu pöörama. Ja alati sellises staadiumis kui uni on kohe kohe teadvust võtmas ja tahaks külge keerata. Alustades keeramist sujuks nagu kõik ok aga nurk ei tule järgi ja pidin jalaga kaasa aitama. Toa kaaslane paar korda kurtis kuid hiljem jäi see ära ning elu läks edasi. Kolmas kord oli juba tagasi eestis ning vanemate kodus kus polnud aastaid käinud üksi olles samuti vahest päevast tukku tehes kippusid asjad jälle kahtlaseks minema. Kui seekord juba siis tundsin külma õhku ning kedagi jälle tekki hoidmas ja see kord kuidagi oli kellegi kohalolekut nagu tunda.. Küsisin ema käest, et mis toimub, et sellised asjad on mulle silma jäänud. Vastuseks tuli selline tagasihoidlikult paarisõnaline jutt nagu muuseas mingist kaitseinglist mis mul pidi kaasas jõlkuma. Ning soovitas temaga rääkida. Ise ei osanud muud kosta kui, et eks näis mis saab. Elasn edasi ning see tunne muutus aina häirivamaks ning olin sunnitud, esialgu imeliku sammu tegema ning rääkisin valju häälega selle vaimuga siis. Ütlesin talle, et ma ei soovi midagi halba ning lihtsalt siin natuke elada ning hoidku ta mulgi silma peal ning loodan, et ta ikka hea on ning ei ärrituks kuna ei ole põhjust sest tulen heade kavatsustega. Ja nagu imeväel ei häirinud enam keegi ning see imelik tunne kadus ära. Neljas kord ei olnud otseselt minuga vaid juba siis minu abikaasaga kes siis samuti mingi aeg pidi üksi majas viibima. Kuna ise olin töö asjadega reisil siis helistas naine mingi aja pärast sama murega minule nagu olin mina läinud ema jutule. Temale oli see veel hirmsam kuna ta ristitud ja puha ning kartis neid asju veel eriti. Helistades tõsimeeli rääkis, et ei saa enam elada seal kuna miskit on mäda. Keegi käib ning istub voodi peale ja hoiab tekki kinni. Ja kohalolek oli väga reaalne ning jube. Ja alati kui pidi üksi koju jääma siis enam ta päeval magama ei julenud minna. Soovitasin rääkida ja asi rahunes pisut kuid siiani üksi ei julge seal majas enam magada. Ei ela enam seal ja hiljem õega asja arutanud tuli välj , et enne minu tulekut sinna majja ei olnud seal kedagi jõlkumas. Minu jaoks muidugi üllatus nin ema oli talle öelnud, et minuga pidavat keegi kaasas jõlkuma. Vot nii.
Ei oska muud öelda kui, et võib olla tõesti. Üks juhus veel jumala tõestamisega ka veel. Kui veel teenage olin siis pidin trammiga alati rongi jaama sõitma viimase rongi peale( peale tööd), et koju sõita. Olin tollases maneezi peatuses ning Balti jaama sai nr 2 ga tramm tuli ning vaatasin numbrit ning hüppasin peale. Ei tea miks kuid oli just siis mul vaja mõttes öelda, et kui jumal oled olemas, siis tõesta. Hüppasin trammi ning sõit läks lahti. Aga kurivaim pani viru ringist otse mitte Balti jaama poole. Läks jube kiireks sest aega oli niigi vähe ning pidin ju rongile jõudma. Hüppasin viru peatuses maha ning panin mere puiestee poole punuma endal mõttes lause- Olgu olgu sain aru palun las ma jõuan nüüd rongile.... Jõudsin rongi vagunist sisse hüpata kui vaguni uksed selja taga sulgusid. Hetkel ei tule kohe meelde rohkem kuid olen selliseid asju ikka testinud.