Jälle tahaks välja tuua Kivirähk Andruse häid ütlusi meie erakondade töökultuuri kohta:
"Issake, kui hästi ma mõistan kõiki neid inimesi, kes ei jaksa istuda koosolekutel! Pole midagi roiutavamat. Muudkui räägitakse ja räägitakse, samal ajal kui akna taga on ilus ilm ning kihab tõeline elu.
Jah, muidugi, kui eesmärk on päevake võimalikult kerge vaevaga, tööd tegemata õhtusse veeretada, siis selleks otstarbeks sobib koosolek nagu rusikas silmaauku. Sest koosolek jätab soliidsema mulje kui niisama suitsunurgas või kohviautomaadi juures lorutamine. Koosolekul viibimine tundub tähtis ja selle mainimine kõlab suursuguselt. Sellega annab kõike välja vabandada. Nõukogude ajal oli parim viis Vene kroonust pääseda hullu teeselda, tänapäeval korraldatakse reaalsete otsuste tegemisest hoidumiseks koosolek ning keegi ei julge kahelda, et see puruväsinud, kortsus püksitagumiku ja läbi higistatud särgiga olend, kes õhtul koju saabub, pole päeva jooksul teinud käega kärbse pesagi.
Seega mõistan ma täielikult Vabaerakonda, kellel koosolekute maratonist ühel hetkel villand sai. Me muidugi ei tea, mis täpsemalt suletud uste taga nõupidamislaua ääres toimus, aga karta on, et ega ei toimunudki suurt midagi.