Lõpuks ometi oleme niikaugel, et võime tõstatada küsimuse riigi mõttest. Ju siis „elu mõte” ja muud sügavama kõlaga tähised kuuluvad nii aegunud jäänukite hulka, et neid ei vaevuta meenutama. Arvan seda mõistvat. On ju mul ikka veel meeles, kuidas ma kooliõpilasena, kuldseil kuuekümnendail, lugesin Edasist naljalugu, mille juhatas sisse stseenike:
Inimsööja ärkab öösel, tõuseb voodis istuli ja hakkab mõtisklema. Milleks ma elan? Mida olen teinud kasulikku? Kas tõesti kogu elu läheb niimoodi mööda? „Miks sa ei maga?” küsib naine. – „Tead, igasugu kahtlused võtavad võimust.” Muhelesin noid lauseid lugedes ja küllap tegi seda mõni teinegi. Me ju kõik teadsime, et elu mõtte kallal („eksistentsialism!”) juureldakse liiga ohtralt.
/-/ Õnneks hakati Euroopas hiljem aru saama, et rohkem kui Jumalat tuleks kaitsta inimest. Ei ole meil vaja toda epileptilist pühadust, mis saab väljenduse kuulutamises: mina olen kõige armastavam, minu armastuses saavad kõik ühte, järelikult kuulub mulle õigus teha nendega, mida iganes meeldib. Religiooni tähendust ei näita käsusõnade jäik järgimine ega sajandeid muutumatuks jäänud liturgia; usundi jõudu vaimse väärtusena näitab ikka ja alati see, missugused inimesed on sajandeid väldanud kujundamistöö saadusena ilmunud.