(15-02-2015 19:10 )Pelle Kirjutas: J.Väli oma artikklis mainis ,et Eestis on kõik tingimused loodud nn.roheliste mehikeste saabumiseks idast....
Kui arvesse võtta eestimaalaste vaesust ja võlakoormat pankadele (laenud&liisingud,sms laenud),siis on ilmselt sadu tuhandeid inimesi, kes tervitavad vene aja taastulemist ...juhul kui vene valitsus kihutab välispangad Eestist välja ja kõik eraisikute võlgnevused pankadele nullitakse aga laenu eest soetatud majad/ autod jäävad inimestele kätte.
Olen ka ise pangale võlgu, kuid see oli minu vaba valik. Teadsin kõiki tagajärgi, mitte keegi ei sundinud mind.
Olen samuti pankureid tihti kirunud ja pole kaugeltki rahul meie valitsuse kõigi sammudega.....aga iialgi ei sooviks ma järjekordset massimõrva oma nö "vabaduse" nimel.
Nooremad ehk ei tea, aga umbes samasuguste mõtetega, millega Pelle püüab siin meid mõjutada, õigustati miljonite süütute inimeste mõrvasid.
"Kolhooside loomine oli Stalini suurimaid ettevõtmisi, mis ta kuulutas kogu riigi eesmärgiks 1928. aasta lõpus. Kuid tulemused ei olnud sellised, mida ta oodanud oli - jõukuse kasvu asemel tähendas sundkollektiviseerimine hoopis tohutut kaost, seejärel juba uut ja veel eriti tohutut näljahäda. Praegu võib julgelt hinnata, et 1930. aastate alguses suri just kolhoseerimise tõttu nälga ligemale 15 miljonit inimest, eriti dramaatiliselt "riigi viljaaidas" Ukrainas. Holodomor on seal selle genotsiidi nimeks.
Keegi pidi olema süüdi, ja loomulikult leiti jälle "kulakud ja külakurnajaid", keda selle eest karistama hakata. Mais 1929 andis rahvakomissaride nõukogu välja dekreedi, mille kohaselt loeti kulakuteks kõik talunikud, kes:
- kasutasid palgatööjõudu (ehk sulase palkamisest tehti riiklik kuritegu)
- kasutasid veskit, võimasinat, ükspuha milliseid muid masinaid, millel mootor
- süstemaatiliselt rentisid välja põllumajandustehnikat
- tegelesid kaubanduse, rahalaenamise, ärivahenduse või ükspuha millise töövälise sissetulekuga.
Esmalt hakati ka kulakuid kolhoosi sundima, aga kuna enamik neist polnud uuest pärisorjusest huvitatud, avastati äkki, et varem osavatest põllumeestest on saaanud "loodrid." ja enamik talunikest pigem tappis oma koduloomad, kui, et andis neid tasuta riigile. 1934. aastaks oli riigis juba 26,6 miljonit veist vähem ja 63,4 miljonit lammast vähem kui enne kolhoseerimise algust.
30. jaanuaril 1930 langestas kompartei poliitbüroo otsuse, et kulaklus kui klass tuleb likvideerida. Algas vangistamine ja küüditamine. Esimene klass kulakuid tuli saata Gulagi laagritesse, teine osa küüditada Siberisse ja Kasahstani steppidesse, kolmas osa küüditati sama regiooni piires. Vangi pandud "kulakud" pandi kaevama näiteks Balti-Valgemere kanalit (Belomorkanal) ja muid suuri sunnitööprojekte.
1930-1931 saadeti vangilaagritesse vähemalt 1,8 miljonit "kulakut", kellest pool miljonit suri nähtavasti juba tee peal. Teine 400 000 suri esimesel talvel laagrites. Küüditatute koguarvu on aga võimatu isegi kokku lugeda, sest samal ajal liikus ka sadu tuhandeid inimesi, kes küüditamise ennetamiseks otsisid peidupaiku mujalt. Ilmselgelt oli jutt miljonitest, kui mitte kümnetest miljonitest. Sealhulgas elas selle üle ka tuhandeid Venemaa eestlasi.
1937. aastal algas aga juba otsene massimõrv - "endised kulakud," kes olid koju naasnud, tuli maha lasta. "