Erakonnad rahva kallal

Nokitseja on ülal võtnud kokku VEB Fondiiga seotud sigadused. Tänud talle selle eest. Jäin mõtisklema selle üle, et kuidas on võimalik selliseid sigadusi korda saata ja mis on võimaldanud selliste inimeste võimule tuleku. Kõrgeim võim pidi olema ju eesti rahvas kes lauldes riiki juhib. Paneks siia natuke lugemist noortele kes ise seda aega ei mäleta.

Alustaks Toivo Kallasest

http://kultuur.elu.ee/ke480_ekp_dokumendid.htm Kirjutas:Paljud, kes on huvitatud lähiajaloost, kinnitavad, et oli olemas NLKP KK Poliitbüroo salajane ringkiri 25. aprillist 1987, milles olevat antud korraldus asutada liiduvabariikides Rahvarinded perestroika toetuseks ning tehtud KGB-le ülesandeks ustavate isikute kaudu tagada parteiline kontroll selle üle. Olevat soovitatud eksperimendi korras alustada Rahvarinde loomisega ENSV-s kui ühes arenenumas liiduvabariigis. Rahvarinde teemat puudutades ei soovi ma vähemalgi määral varju heita meil Rahvarindega liitunud inimestele, kes ei saanud teadlikud olla Rahvarinde loomise tagamaadest. Lisaks oli see reaalne võimalus elu veidigi demokratiseerida.
Küsite teie ja küsin minagi, kus on see dokument. Minule vastati Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas, et sellise tähtsusega dokumente liiduvabariikide Kommunistliku Partei Keskkomiteedes ei säilitatud ega kopeeritud, vaid tagastati peale sellega tutvumist NSVL Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteele. Eesti Riigiarhiivis olev säilik – f.1, n.4, s. 7082 aga kinnitab, et EKP KK büroo istungil 26. aprillil 1988 võeti vastu otsus moodustada EKP KK büroo juurde komisjon vabariigis perestroikat toetava RAHVARINDE loomiseks. Istungit juhatas EKP KK I sekretär K. Vaino ning sellel osales ka ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees K. Kortelainen.

Lisaks kellegi Andruse poolt kokku pandud jutt pealkirjaga "Vead, mille "vilju" me täna maitseme!" ja viitega - Allikas: http://www.eesti.ca

http://andrus2000.blogspot.com/2011/03/v...tseme.html Kirjutas:20. augusti 1991. aasta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus tugines 3. märtsi 1991.a. referendumile, kus EV kodanikud koos nn okupeeriva riigi kodanikega otsustasid ühiselt üles ehitada uue riigi ja loobusid selle referendumiga 1918.a.enesemääramisest. Sellele eelnes veel 1991. aasta 1. märtsil CIA agendi Heinrich Mark'i samasuunaline avaldus. Üks selle seltskonna tegelane (Mathisen) jäi eriarvamusele ja moodustas nn Nõmme Valitsuse.
Nõukogude Liidust lahkuti vastavalt selle konstitutsioonist lähtunud õigusele, mingit juttu okupatsioonist ja seega Genfi konventsioonist lähtuvale õigusele polnud. ( Eesti oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud vajalikku kvalifitseeritud häälteenamust NL-is väljaastumiseks kokkugi!)
Samal aastal allkirjastati OSCE järelvalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakt, millega tunnustati II maailmasõja aegsete konverentside otsuste tulemusena kujunenud riike ja nende piire.
1994. aasta 26. juulil allkirjastati Moskvas ainult venekeelsed juulilepped, mille Riigikogu ratifitseeris 1995. aasta 20. detsembril, ja millega loeti võõrvägede ja riigipiiriga seotud küsimused kahe riigi vahel lahendatuks (punkt 8).
Kõigel sellel on ajalooline taust, millest praegused poliitikud pidid lähtuma.

EV Ülemnõukogu ja 9 Eesti Komitee liikme omavahelise kokkuleppe tulemusel otsustati 20. augustil 1991 loobuda 1938. aasta põhiseadusest ja moodustada Põhiseaduslik Assamblee, mis töötas välja EV uue põhiseaduse ning selle rakendamise seaduse. 1992.a põhiseaduse rakendusseaduses fikseeriti ära otsus Eestit mitte desovjetiseerida, samuti lisati süümevande tekst sõnastuses, mis võimaldas seda puhta südametunnistusega anda KGB, GRU, SD või Abwehr'iga koostööd teinud isikul. (Aastal 2000 lõpetati süümevande andmine üldse ära.)
Uue põhiseaduse eelnõu, mis sai Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli väidetavalt juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Teatavasti oli nii, et USA riigisekretär Baker palus leida iseseisvuse saavutamiseks selline variant, mis ei jätaks NLiitu häbisse.(„Päevaleht” 09.05.1991).
Lähtuti mõistagi Teherani - Jalta konverentside otsusest, mis oleks häbisse jätnud ka Inglismaa ja USA enda!
USA suursaadik Eestis Robert C.Frasure teatas, et USA-l pole otseselt Tartu rahulepingu kohta mingisugust ametlikku seisukohta, ja lisas isikliku arvamuse, „kuid minu arvates ei peaks praktilisi probleeme lahendades olema liiga kinni juriidilistes seikades,” („Postimees” 23.07.1993).
Rootsi peaminister Carl Bildt oli palju otsekohesem teatades, et Rootsi on tunnustanud Eesti iseseisvust praegu kehtivais piires ja ei kavatse seepärast sekkuda mingeisse piiritülidesse („Eesti Ekspress” 19.03.1993).
On kaks kontseptsiooni riikide järjepidevuse edasikandumisest: kas valitsus või kodanikkond.
Mathiseni kontseptsiooni järgi oleks vana põhiseaduse kasvõi minutiks kehtestamine tähendanud kõigi meie tippkommarite tunnistamist riigireeturiteks. Rüütel, Ansip, Lang, Savisaar ega keegi teine endistest tippkommaritest ei oleks riigiametnikuna enam iial Toompeale ega Kadriorgu pääsenud.

Siit peaks kenasti välja tulema miks erakonnad pilluvad üksteist tsirkuse tegemiseks mitte millegi tõsiseltvõetavaga. Tõsi, vahel ohverdatakse mõni väike kala aga seda on vaja teha hoopis teistel eesmärkidel kui õigluse jalule seadmiseks. Ootan huviga, kas minu silmad näevad Kallase, Burešini või mõne teise suure kala ohverdamist. Kurb, et lauldi maha oma võimalus, kurb, et inimesed fanaatiliselt kaklevad oma erakonna eest nägemata, et kakluspartnerite selja taga on sama mündi samasugune külg.