Veedade tsivilisatsiooni saladused - Тайны Ведической цивилизации

VITJAZ
Vene bõliinad või nagu neid ka nimetatakse - starina-d (бывальщины стародавние).
Need vene rahva eepilised laulud-legendid räägivad sageli vene sõdalastest - vitjazitest. Seal kirjutatakse, kuidas Vene vitjazid olid teenistuses riigipiiride kaitsel ja astusid lahingutesse vaenlase armeega: üksi või äärmiselt väikeste gruppidena, kuhu kuulus vahel vaid kaks või kolm võitlejat. See annab tunnistust nende suurepärastest lahinguvõimest vaenlase vastu ja tugevusest. Nagu öeldi toona: üks mees oli väärt tervet armeed.
Ja nende lahingutegevuse bõliinades kirjeldati: kui nad lõid sõjanuiaga otse, tekkis tänav, lõid tagasi - tekkis väljak!
Muidugi on rahvajuttudele vahel omane teatav liialdus.
Kuid igal jutul ikkagi on alus.
See oli seotud sõdalaste kindla väljaõppega ja võimekusega. Nad teadsid, kuidas siseneda erilisse seisundisse, justkui lahustudes ruumis ja ajas, kus kõik tegevused viidi läbi automaatselt, mõtlemata, alateadvuse tasandil, nagu me täna ütleme. Jõud ja võimed ammutatakse sõdalase vaimsest kehast. Sõdalane näeb ja ennetab vaenlase tegevusi, mis toimuvad tema jaoks justkui aegluubis. Ta suudab neid ära hoida või ennast nende eest kaitsta, ta muutub praktiliselt haavamatuks.
Võitleja löögi energia on kontsentreeritud, lööke iseloomustab suur jõud ja kiirus, nende vastu on ennast äärmiselt raske kaitsta ja nad murravad vaenlase. Sõdalane on võimeline maha suruma enda ümber olevate vaenlaste tahte ja tekitama neis isegi hirmu. Võib-olla oli selle põhjuseks võimas bioväli (aura), mis eksisteeris vene vitjazi ümber. Kaasaegsed uuringud ütlevad, et vene aladel elavate inimeste bioväli on palju suurem kui teiste rahvuste inimeste bioväli. Kuid selleks, et bioväljal oleks jõudu, peab see olema puhas, hing peab puhas, inimese tšakrad peavad hästi töötama.
Mitte niisama ei räägi «Velesi raamat» vaimse puhtuse vajadusest: „Ja seega austasime oma kuulsaid jumalaid, kes on meie Isad, aga meie oleme nende pojad. Ja me oleme väärt Nende keha ja hinge puhtust, mis on surematud."
Selles seisundis justkui "lõikasid" iidsed vitjazid endid vaenlaste ridadesse, lüües neisse „tänavaid“, et seejärel naasta algsele positsioonile, jättes endast maha „tühimikud“.
Selle õppimiseks peavad olema teadmised inimese võimekusest, mis on osa Veedade teadmistest. Oletan, et kellelgi on õnnestunud ekstreemses olukorras sarnasesse seisundisse sattuda - mitte siseneda, vaid sattuda. Et siis hiljem pikalt imestada, kuidas ta suutis korda saata näiliselt võimatu teo.
Rahvajuurtest eraldamine tähendab vaimu, tahte nõrgenemist, eraldumist tõelistest teadmistest, silmaringi ahenemist jne.
Ei tohi unustada rahvakunsti ja seda tuleb uurida. Sellega tutvudes mõistame üha enam meie esivanemate tarkusi. Rahvatarkuste, sealhulgas eeposte abil valmistasid esivanemad lapsi ette raskeks täiskasvanueluks.
Juba väiksest peale sisendasid nad lastesse hea mõistet ja kurjast keeldumist, õpetasid kurjale vastu seisma ja selle vastu võitlema. Võib-olla aitab rahvakunst meil tänapäevalgi raskustega hakkama saada.