Veedade tsivilisatsiooni saladused - Тайны Ведической цивилизации

"Me" või "MINA"
Üksik pole tähtis. Tervik on tähtis!
Üksik peab alati liikuma Terviku poole, et saada Tervikuks.
Sest Elu on Tervik, mis koosneb erinevatest liitunud Tervikutest, moodustades Kõiksuse või Kõige.
Seepärast Valged rahvad ei tähtsustanud mitte kunagi üksikindiviidi, vaid ALATI oli neil esikohal Sugukond.
Alati oli "Me".
OliMe, tegiMe, läksiMe - keeles on ühiste tegevuste jaoks lõppu lisatud -me.
Koostehtut peeti väärtuseks. Üksitehtut peeti käsitööks, meistritööks. Kuid selle väärtus oli vähene, võrreldes koos tehtuga.
Kogemus oli alati "meie tegime". Ja Inimene ei tunnetanud ennast seepärast ka mitte kunagi üksikuna, sest kogu aeg oli ta ümber Sugukond, kelle lahutamatu osa ta oli.
Niisiis elati "Me-Elu", kõik koos, ühiselt ja tehtu kvaliteet näitas "Meie" puhtust ehk Eetikat, Sugukonna Harmoonilist kõrgust ehk Võimsust, Väge ehk Elu Jõudu.
Elu saab alati olla vaid Tervik.
Mitte kellegi ego. Maorahva poolt juurutatud sünnipäev toonitab eraldunud "Mina", mida Valge rahvas ei tundnud. Kui keegi eraldus, siis tuldi talle appi, et tal aidata jälle Terviku sisse sulanduda ja kui tal selleks soovi polnud, visati ta Sugukonnast välja ehk määrati hukule.
Sest Terviku üks vajadus on KÕIGI tema rakkude elulisus ehk Vägi. Surnud rakk ohustab Tervikut.
Rahval ei taastu mitte kunagi Vägi ehk Elu Jõud, kui ei saada "Me"-ks. Kõikide rakkude ühine koostöö tagab Organismile Elu. Üksikud nn vähirakud hukutavad lõpuks Organismi ja ühiskonna üks eesmärkidest see just ongi. Ühiskond ei saagi olla midagi muud kui Surma-ühiskond, sest Elu-ühiskonda pole olemas.
On olemas Kogukond.
Kord prevaleeruvad Valged, kord Mustad jõud, kord on liikumine üles, kord alla, kord "õgib" Javi Navi ja siis on Navi kord Javi "õgima" hakata.
Kuid Elu läheb alati Üles, sinna, kust ta kord Alguse sai, suunaks on Päike.