Me osaleme turvaliselt võõrastes seiklustes, viibime imelistes paikades maa peal ja maa all, kosmilises ruumis ja ookeani põhjas. Meieni jõuavad silmapilguga pildid ja sõnumid, mida varem hõikas maha heerold raekojaplatsil korra kuus või millest lobisesid turul memmed. TV on avardanud meie elukäsitust ja tundeilma, teinud need värviliseks, keeruliseks, huvitavaks. Lisaks oma elumuredele saime juurde võõrad ja veel keerulisemad - tõsi - tihtilugu jaburad või lihtsalt tarbetud. Telerid hakkavad jälgima me näoilmet, tugitoolid mõõdavad me enesetunnet, ning selle järgi pakutakse meile saateid ja filme ...
Milleks meile seda kõike vaja on? Ega olegi. Üldse pole tarvis. Kõik vastused on meil endal ka.
Aga,
Inimkonna põhivool marsib elukõrbes siiski edasi just selles kirevas ja lärmakas suunas. See peab nii olema lihtsalt. Tahvelarvutid, nutitelefonid, andmemahud, infomüriaadid ja igale poole hoolega või hoolimatult põimitud reklaam.