Edgar Savisaar (Burešin)

Tooks siia välja eelmises postituses antud lingilt ühe katkendi..

Margit Sutrop
professor, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja

Edgar Savisaare peamiseks poliitiliseks relvaks on olnud demagoogia. Demagoogia tähendab rahva sihipärast mõjutamist ja eksitamist, mängides primitiivsetele emotsioonidele, loogikavigadele ja puudulikele teadmistele.

Sageli on imestatud, miks Savisaare ebaausate tegude ja Eesti-vastase poliitika paljastamine ei vähenda tema toetajate hulka, vaid vahel koguni kasvatab seda. Asi on selles, et Savisaare kriitikud kasutavad ausa diskussiooni võtteid, toetudes faktidele, loogikale ja ratsionaalsusele. See on aga sama lootusetu nagu kasutada tänavakakluses klassikalise maadluse võtteid.

Kas demagoogist jagu saamiseks peaksime siis muutuma temasarnaseks? Ei, seda ma ei arva. Demagoogi mõju saab vältida, kui teada, missugused on need vahendid, mida ta inimeste mõjutamiseks kasutab: valetamine, unustamine, must-valgetes kategooriates mõtlemine, asjade ülim lihtsustamine ja meelevaldsete järelduste tegemine, konkreetsete faktide asemel apelleerimine traditsioonilistele väärtustele (patriotism, perekond, usk), arutelu aluse vahetamine, möödarääkimine, ringtõestus, sildistamine, hüpnootiliste rütmide kasutamine kõnes, jutlustavas toonis moraliseerimine, grupi eneseteadvuse kehutamine, ähvardava vastase kuju loomine, ähvardamine, vastase süüdistamine omaenda tegevuses jne.

Demagoogi vastu ei aita muu, kui et tema trikid tuleb paljastada, ja inimesed, kes kalduvad kaasa minema emotsionaalsete kihutuskõnedega, võiksid lasta end tema kõnede ajaks «kinni siduda» nagu Homerose «Odüsseia» meremehed.