(13-02-2019 10:08 )Mannu Kirjutas: _Kutsun üles siin tegema end igasugustest juhtmetest võimalikult puhtaks (päris puhtaks ei saa), aga mõelda nii, et kui ma oleksin päris üksi maailmas, kuidas ma siis arvaksin; kui mul ei oleks vaja seletada kellegi, et, et oi-oi-häbi - kuidas sa küll arvad, küll sa oled loll - ja sellel päris sisetundel põhineva arvamuse järgi lased end ja oma lapsi süstida või mitte süstida iga erineva vaktsiini puhul eraldi.
Kirjutan sellele petitsioonile alla (ee.. annan digiallkirja).
Seda printsiipi muidugi oleks tervislik viljeleda ehk enamike eluotsuste puhul?
Tegutsemaks võimalikult massimõjutuste- ja ajupesuvabalt
"sellel päris sisetundel põhineva arvamuse järgi".
(Kusjuures võib seesama autonoomne sistunne vabalt tähendada ka peavoolusuunaga nõustumist.)
Mannu postituse esimene osaga ka nõus. Iga täiskasvanud isend valib oma kogukonna ellujäämiseks enda jaoks parimad meetodid.
Kes on veendunud, et saab täiesti ise ja omadega hakkama, valib täieliku ja teadliku endast tuleneva vastutuse. Ka kaasnevate letaalsete tagajärgede ees (kui näiteks tema vaktsinerimata lapse viirusnakkuse areng lõppeb ebasoodsalt).
Kes tunneb, et kahtleb ja "parem karta kui kahetseda" ja "miski pole halb, kui seda pole liiast" - võib valida kesktee.
Kes on seal teise otsa veendumusega, et iga mõtlev inimene peabki ennetama olukordi, võtab samamoodi vastutuse.
Kuid seda juba mitte hetkeolukorras vaid siiski ka perspektiivis.
Selle viimase puhul aga ongi ikkagi teatud lahkheli. Antud teema raames tänane otsus võib tagajärgi anda paraku alles ülehomme. Võidetakse lahing, kuid kaotatakse sõda.
Sest.. paraku paraku.. kõik pole kahjuks lõpuni siiski selge. Pole veel uuritud, pole vahendeid/teadmisi/oskusi, ei ole lihtlabaselt sinnani jõutud.
Pealegi järjest enam ujuvad pinnale pettused, kus ravimitööstus on meile koti pähe tõmmanud nii, et silm pole pilkunudki.
Usaldus on kadunud.
Pealegi paljude ravimite või laiatarbeliselt keemiliste ühendite peegeldus ilmneb alles ülejärgneval põlvkonnal? Või siis seal, kus seda põlvkonda enam mingil põhjusel näiteks ei tekigi (viljatuseprobleemid).
Või on see põlvkond mingite arusaamatute hälvetega ja haigustega olgu siis psüühiliselt või füüsiliselt.
Oskab keegi nii palju ette prognoosida ja kindlalt väita, et jah, ma tean, mu otsus on 100 prossa õige ja mõjuvaba ka paar põlvkonda edasi kasvõi omaenda lastelaste suhtes?
Kas see oli nüüd vihjamisi kallutatud arvamus?
Jah, see ilmselt oli.