Statistika vaktsineeritavate haiguste kohta

Minu vanemal õel oli olnud lapsena läkaköha. Kuna ta on minust 10 a vanem, siis ise ma seda ei mäleta. Küll on sellest hiljem juttu olnud. Rajooniarst käis kodus, kirjutas rohud, haiglasse ei viidud. Arst olla käskinud köhahoo tulekul kukerpalli lasta. Ja tõesti oli see tegevus asja leevendanud ja köhahoo lõpetanud. Rohtude toel oli haigus möödunud suht kiiresti. Mingiks raskeks haiguseks seda küll ei peetud. Aga näiteks difteeriat kardeti veel 60-ndailgi, tuberkuloosi kardeti samuti ja lastehalvatust. Ülejäänu (gripp, tuulerõuged, leetrid, sarlakid, mumps, läkaköha) oli üsna köki möki ja pooltel lastel põetud.
Mäletan, et velsker tuli meile koju mulle rõugeid panema. Olin vist 5-ne. Ma jooksin ära ja viimaks pugesin voodi alla. Sealt koukis ema mind lõpuks välja ja hoidis kinni ja tehtigi ära. Aga ju seal selle kisa ja rabelemise peale midagi ikka pekki läks, sest minul need villid üles ei tõusnudki ja pole mul ka õla peal neid kolme kopikasuurust armi, mis kõigil minuealistel on. Lastehalvatuse vastu anti koolis leivatükile tilgutatud manti, mis tuli õpetaja ja velskri valvsa pilgu all ära süüa. Vist miski 3-4 klassis. Selle sõin ma ausalt ära ja enesetunnet ei muutnud see kellelgi kuidagi. Rohkem teadaolevalt mind vaktsineeritud pole.
Ah õigus jah, EPA-s pidime kõik teetanuse süstid ära tegema, sest muidu ei lubatud praktikale ega hiljem suunamise järgselt ka kolhoosi tööle.