Põnevad iidsed leiud kogu maailmast.

Üks lugu Arko Oleskilt siis, mis peaks paljudele mõtlemise ainest pakkuma:
http://arvamus.postimees.ee/1078658/arko...uvastamata

Tsitaat:Piltdowni mees, suurejooneline teaduspettus. Selgusetu on, kes leide võltsis ja miks.
Piltdowni inimene: sada aastat tagasi maailmale esitletud sensatsiooniline avastus osutus aastakümneid hiljem teadusajaloo suurimaks pettuseks, kirjutab teadusajakirjanik Arko Olesk.
.... Rohkem kui 2000 artiklite andmebaasis PubMed tagasivõetuks märgitud artiklit uurides selgus, et pettus või selle kahtlus oli põhjuseks 43 protsendil juhtudest. Tulemustesse sisse hiilinud eksitus, mida artiklite tagasivõtmisel enamasti peapõhjusena välja tuuakse, oli tegelikult ajendiks vaid 21 protsendi artiklite puhul. Ülejäänud põhjuste seas domineerisid topeltavaldamine ja plagiaat.

Erinevalt näiteks ­tippspordist kus kellegi ­dopingutarvitamise laialdased tagajärjed on pigem emotsionaalset laadi, võivad teaduses pettused olla suurema kaaluga. Eksitav tulemus tõkestab valdkonna arengut aastakümneteks ja raiskab ressursse, kui pettur saab suuri teadusgrante või teised rühmad püüavad tulutult tema avastusi korrata. Rääkimata avalikkuse usalduse murenemisest teaduse vastu.

Iga uus avalikuks tulnud suuremastaabiline petujuhtum vallandab arutelu, kas ja kuidas eelretsenseerimise süsteemi muuta või parandada. Lõpevad need diskussioonid tavaliselt ikkagi tõdemusega, et vana hea teaduse olemus kannab pikas plaanis ise hoolt selle eest, et valed välja juuritakse. Kas tekivad kahtlused siis, kui kellelgi teisel ei õnnestu katseid korrata või, nagu Piltdowni puhul juba oli juhtumas, jääb tulemus viimaks isolatsiooni ja hääbub tähtsusetusse.

«See on hoiatus teadlastele, et nad ei kaotaks kriitilist valvsust,» võtab Stringer Piltdowni teema kokku. Positiivse poole pealt on see ka näide teadusliku meetodi triumfeerimisest lõpus.