Seletamatu mure.

To Õnnetu - tean seda tunnet kui keegi lihtsalt oma eksistentsiga "närvidele käib" - see on tõesti talumatu......arvestades Sinu reaalset situatsiooni , peaksid proovima võimalikult palju temaga suhelda - laskuma temaga ühele tasandile ,leidma seda aspekti mis teid ühendab, võtke kahekesi koos midagi ette Sinu vargsel suunamisel(midagi naiselikku näiteks, mille vastu teil mõlemal huvi võiks olla) - looge üheskoos midagi mis teid emotsionaalselt siduma hakkaks, kasvõi kuduge -heegeldage kahekesi koos tulevasele lapsele papusid või joonistage.....ühesõnaga proovi leida mingi loov protsess mis teid ühendaks kui "kambajõmme isekeskis"(et saaksite näiteks naerda ühiseid nalju, millest ainult teie kahekesi aru saate). Ühise pikemaajalise loomingu käigus ettetulevad õnnestumised ja ebaõnnestumised - need liidavad hingeliselt ja kui Sa leiad sellised ühised nauditavad tegevused(rituaalid-traditsioonid jne) mille õnnestumiseks peavad mõlemad osapooled endast midagi emotsionaalselt andma - siis avastad ühtäkki end mõttelt et kuhu ta nüüd niikauaks jääb - peaks juba koolist kodus olema!