Seletamatu mure.

Tsitaat:Algselt postitas Treel
võib-olla Sa oled hoopis tema peale armukade, sest ta on röövinud osa tähelepanust, mis varem ainult Sinu osaks sai?

Eks neid tundeid olegi keeruline kirjeldada. Kas see rõhumine tuleb tema toast või Sinu enda seest...?

Ma ei tunne enda arust küll armukadedust ,sest ega minu ja abikaasa vahelised suhted pole jahenenud või kaugenenud peale tüdruku meile kolimist.
Rohkem tegelen tema eest hoolisemisega mina kui mees.
See rõhumine tuleb nagu ikka tema toast ja tema poolt.Kui olen üksi kodus ja uks on vahelt kinni on mul enesetunne normaalne.Kui uks on lahti on kohe halb ja kui tüdruk koolist koju tuleb läheb enesetunne veel halvemaks.
Kui ta on oma toas on kergem kui minuga samas toas on raskem.
Kui ta mulle päris kõrvale tuleb siis on hakanud lausa pea ringi käima või tekkinud selline seletamatu viha või lausa raev.
Olen mõelnud psühholoogile minna sest paratamatult tunnen ,et asi on ikkagi minus ja kogu see olukord käib mulle lihtsalt üle jõu.
Asi on ka sellest ,et ootan meie esimest last ja peale seda kui rasedaks jäin on see olukord läinud vfeel hullemaks.Lisaks tunnen nagu oleks tüdruku olemasolu meie peres röövinud minult unistuse OMA perest.Ei saa me ju abikaasaga olla värske pere koos uue ilmakodanikuga kui ta sündinud on.
Mainin ka ära ,et olen ise väga noor (22a) ja tundub ,et see vastutuse koorem ja kohustused on mulle lihtsalt liiga rasked kanda.
Vanaemast veel niipalju,tema oli väga selle tüdruku vastu kui ta veel elas.Ta oli lausa vihane ,et tema lapselapsele(ehk mulle) pannakse selline kohustus ja koorem selga.VB sellepärast kergendab mu enesetunnet kui talle küünla süütan.Tajun siis tema lähedust ja soojust.Selline tunne ,et ainult tema võiks mind mõista ja oskaks mind kuidagi aidata.