Jeruusalemma iidne müür toetab Piiblis kirjutatut?

Tsitaat:Algselt postitas Nielander
Sellel lingil leiduv informatsioon on täiesti kasutu...igaüks võib sellist juttu kirjutada - kus on viited tegelikele allikatele - katseprotokollidele, katse läbiviijatele, jne...

Ühes asjas võib siis kokku leppida, et teaduslikku tõestust selle aine olemasolule leida ei ole võimalik?
Müstik ütleb, et see niimoodi tahtliku kustutamise ja varjamise tõttu...

Mõelda, kui ohtlikku maailmavaateni võib taoline arutlusviis viia...
Ma võiks täiesti laest mingi mehhanismi või aine välja mõelda(paar lehekülge selle kohta luua), öeldes et see või teine asi ravib seda, aitab toda, teeb midagi ja kui keegi nõuab tõestust võin alati väita, et kurjad illuminaadid on lihtsalt tõestuse ära kaotanud...
Kujutlusvõimel ei oleks enam piire...pettused ei oleks enam tuvastatavad...teadusliku tõestuse osatähtsus muutuks triviaalseks, kaheldavaks...
Inimesed usuksid kõike, mis neile räägitakse...jäägitult, kuna skeptiline maailmavaade muutuks kasutuks...ja taunitavaks

Ometi juhtisime nii mina kui NelliN enne seda sinu postitust kordamööda nii sinu kui ka Tiigri tähelepanu eestikeelsele ORME lingile.
Seal on kirjas täpselt sama, mille kohta sa nüüd inglise keelse lingi lõpuks leidsid.
Kopeerin:
Maailma pikast ajaloost on erinevatest allikatest - kultuuride ning usundite kaudu – meieni jõudnud
kirjeldusi paljudest erinevatest müstilistest ja maagilistest nähtustest – Piiblis mainitud taevamanna,
keskajast filosoofide ehk tarkade kivi, nooruseallikad, praana, chi, kuldvillak, suure püramiidi ehitus,
elektriga seotud nähtused jpm
Tänaseks on selgunud huvitavad seosed kõigi nende nähtuste vahel.
Materjali millest käib jutt nimetatakse üldnimega ORME. Kasutatakse ka nimetusi monoatomaarne
kuld, valge puuderkuld, ormus, m-seisund, AuM, manna jne.
David Hudson (kellest järgnevalt juttu) nimetas oma leitud materjali ORME ehk siis Orbitally
Rearranged Monoatomic Elements (muudetud orbiidiga monoatomaarsed elemendid) kasutatakse veel
nimetusi kõrgspinnilises olekus monoatomaarsed elemendid ja m-seisundis mateeria (mseisund ehk
monoatomaarne seisund).
ORMUS ehk m-seisundis mateeria arvatakse esinevat väärismetallides erinevas atomaarses olekus.
Tekkinud on uued teooriad ning kasutusvaldkonnad, millest 10 aasta eest veel keegi midagi ei teadnud.
Ülijuhtivus, kvantumteooria, Bose-Einsteini kondensaat jpt.
Eriti olulised on aga tulemused mis puudutavad inimorganismi reageerimist sellel ainele. Kuidas kõik
alguse sai, sellest järgnevalt.
1970-ndate lõpus avastas Arizonas maaomanik David Hudson oma põldudelt kummalist mateeriat.
Aastate jooksul kulutas Hudson miljoneid dollareid, et uurida ning selgusele jõuda millega on tegu.
D.Hudsonil polnud aimugi, et tema harjumuslikku kasumiteenimisele orienteeritud elu täidavad peagi
rasked ja väsitavad alkeemilised otsingud, mis keeravad peapeale kogu ta alalhoidliku hoiaku et teha
temast üht meie aja kõige agaramat rajaleidjat.
Arizona põllumajanduse üks looduslikke probleeme on see, et mulla naatriumisisaldus on liiga kõrge
mille tõtttu on maapind kõva, musta värvi ja ei ima vett. Selle vastu kasutas Hudson väävelhapet 300
tonni hektari kohta. Peale seda käidi põllud vihmutusautodega üle. Happe ja veesegu kobrutas ja vahutas
ning purustas leeliselise pinnakooriku töödeldavaks.
Happes lahustamata jäänud pinnasekomponendid Arizona päikese käes 115 kraadi Celsiuse
(5% niiskust) ära kuivanud plahvatasid need sinakasvalge leegiga põlema ja kadusid täielikult.
Seda mulda viidi teadlastele uurida. USA, Lääne - Saksamaa uurimisasutustesse ja isegi NSVL Teaduste
Akadeemiasse. Laborianalüüs andis tulemuseks, et aine koosnes rauast, ränist ja alumiiniumist. Ometi
oli ilmselge, et see pole võimalik. Aine ei lahustanud väävel-, lämmastik- ega soolhappes. Kuid raud,
räni ja alumiinium oleks neis hapetes täielikult lahustunud. Nii viidigi mõistatuslik aine (teades, et see on
väärismetall) eritehnoloogiaga uurida. Taas saadi tulemuseks, et see koosneb rauast, ränist ja
alumiiniumist. Siis selgus, et analüüsi tulemusi olid mõjutanud imeväikesed võõrlisandid, mis eemaldati
ning seejärel jäi alles 98% algnäidisest, mida testiti uuesti. Tulemus oli vapustav – valge piisk ainet oli
olemas ja kõigile nähtav. Aparatuur aga andis tulemuseks absoluutselt mitte midagi st kaalutu !!!! Et
teada saada, millest see aine koosneb tuli vene teadlaste idee järgi kaarleegiga (5500o Celsius)
kuumutada seda ainet 300 sekundit (20 x kauem kui oli võimalik tolle aja üheski lääne laboris).

Edasi loe lõpuks ometi ise! Millega sa tegelesid eile terve päeva, et kolm korda ette antud linki ei märganud?
Ja kuidas sa nüüd põhjendad või kuidas vabandad seda enda postitust, mille välja tõin?
Jaa-jaa, jube ohtlik maailmavaade on mul!