"The Day of the Triffids" by John Wyndham

The Day of the Triffids - kunagi ammu-ammu venekeelses tõlkes. Aga oli mõjuv ja jäi meelde. Nagu palju hiljem loetud The Chrysalids - viimane siis üks nendest postapokalüptilistest (tuumasõjajärgsetest) maailmakirjeldustest. Jah, Wyndham oskab luua atmosfääri. Ja üks konkreetsem mõte "Trifiididest" - kui paljus me ikka oleme sõltuvad oma nägemismeelest! Ja siit edasi (mis enam "Trifiide" ei puuduta) - kui asümmeetriline on inimese sidepidamine välisilmaga - võimsale sisendile nägemise näol pole väljundis midagi vastu panna - aeglane kõne ja mitte kiirem "kiiboordi" klõbistamine. Aga see barjäär murtakse läbi - ma ei pea silmas massilist telepaatiat (nagu see nt geneetilise mutatsiooni tagajärjel ilmneb "Krüsaliidides"), pigem mingeid neuroinformaatilisi lahendus - ja siis pole inimene, ühiskond ega maailm enam see mis praegu ...