Minu juhtumid.

Mõtlesin ka üht enda lugu jagada kui juba jagamiseks läks.
Ma kasvasin 1912. aastal ehitatud majas, Tallinna kesklinnas. Maja on hästi ehitatud, valgusküllane, väärikas ja avar. Mainin seda sellepärast, et olen aastate jooksul leidnud sidemeid halva feng shui (loe: ruumiloogika...pimedad ja vähese loomuliku valgusega ruumid, pikad kitsad koridorid jmt) ja "vaimude" vahel.
Kõnealuses majas aga näiliselt puuduvad sellised tegurid.
Minu lapsepõlv möödus 1. korrusel (sellel majal on kõrge sokkel). Kui ma olin teismeline, kolisime me emaga 2. korruse korterisse, sellesse, mis asus otse meie vana korteri kohal. Kuigi ka korteris endas juhtus minuga üht teist kõhedusttekkitavat, siis kõige elavamalt on mu mällu sööbinud see, mis leidis aset hoopis meie maja koridoris.
Lisan ette ära täiendava info: see maja oli aasta-paar enne seda sündmust põhjalikult restaureeritud. Maja välisuks ol alati lukus ja see kel pole võtit, saab sisse ainult alt kella helistades. Lisaks on uksel ka automaatne sulgur, mis ukse ise kinni tõmbab. Nagu juba mainisin on majal kõrge paekivist soklikorrus, ja ka trepikojas on esimese korruse usteni ulatuv trepp paekivist. Trepimademelt hakkab aga puidust keerdtrepp. Kõigele lisaks on ka korteriuksed originaalsed tahveluksed, mistõttu kostab koridoris toimuv päris hästi ka korteritesse ja vastupidi.

Oli sügisõhtu, väljas oli juba pime. Ma istusin elutoas ja vaatasin telekat. Järsku helistas ema, kelle kontor asub 5 min. jalutuskäigu kaugusel ja ütles, et hakkab koju tulema. Ligikaudu 6 minuti pärast läks maja välisuks lahti ja hetke pärast oli kuulda metalset kõlksu, sulgur oli ukse kinni tõmmanud ning see oli lukustunud. Seejärel hakkasid rahulikud sammud paekivist trepist üles tulema. Pärast mõnda hetke jätkasid sammud mööda vana keerdtreppi. Olles jõudnud poolele teele meie korteriukseni, mis asus otse trepi vastas, jäid need aga seisma. Olles kõike elutoast kuulnud, oli ma veendunud, et ema jäi võtit otsima ning läksin talle ust avama. Hakates talle midagi tervituseks ütlema avastasin, et koridoris polnud kedagi. Polnud kuulda ka hääli teistest korteritest. Kiikasin üle rõdupiirde trepi kõrval, ka all polnud kedagi. Jooksin elutoa aknale, mis asub sisuliselt välisukse kohal. Mitte keegi polnud majja sisenenud ega sealt ka väljunud. Ema jõudis umbes 10 min. hiljem.