Catherine Merridale „Ivani sõda”

Mnjah. Strumil tuline õigus. Ka mulle jäid need totrused sealt silma. A selliste raamatute kirjutamisel ongi see viga, et kui ei ole vastavas kultuurikontekstis kasvanud, siis ei tea nii elementaarsetest asjadest ja võtad kuuldut tõepähe. Ja seda papide jutu tõepähe võtmist on seal palju, kuigi samas proua Merridale ise mainib, et mehed on osa asju enda jaoks ilusamaks mõelnud ning teatud teemadel ei taha rääkida. Minu jaoks andiski see raamat mitte nii palju infot II ms ajast kui praegu veel elus olevate Vene veterandide mõttemaailmast.
Lugeda tasub igal juhul (kuigi mu sõber keeldus seda lugemast, kui talle just Sturmi poolt mainit' veidraid tõlgendusi tsiteerisin).
Endal peab ka raasike mõistust peas olema.
Arvan, et selle lugemine ei ole päris maha visatud aeg.
On palju erapoolikumaid ja demagoogitevamaid ning lasuvaletavaid raamatuid, kui ülalmainit' teos.
Ja noh - tädi on ju suurel hulgal tööd ära teinud. Iseasi, kui suurt tööd tegid need, kes just sehukesed paberid talle valmis otsisid