Eestlased on pärit tagapäikese maalt

Mainisin Uku Masingut ühes oma eelmises postituses. Tuleksin tema juurde tagasi ja heietaks mõtteid.
Panin need tundmused ka ühes teises foorumis kirja, aga arvan, et siia sobivad need samuti. Niisiis....

UKU MASING (1909-1985) oli kindlasti suurvaim, kosmiline saadik, kelle müstikasse kalduv luule ei ole kahtlemata kergesti adutav - müstilise auraga inimene. Nõukogude perioodil oli ta keelatud autor, seda kuni oma surmani. Aastatel 1959-64 valmisid tal luuletused, mis on kokku kogutud luulekogusse nimega "Saadik Magellani pilvest". Sellel perioodil leidis Masing justkui uue hingamise ja koges mitmeid ekstaatilisi ja müstilisi hetki (nt eelmised elud muinas Eestis) vaatamata oma kehvale tervisele ning lootusetusele oma loomingu avaldamiseks tollases Eestis.
Selles luulekogus paelus mind luuletus pealkirjaga "Nõid räägib rahvale, kes pole pärismaised ega tulnud yhestki maakaarest", millest tooksin mõned katked.

/Tähtlaeva rusud Ebavere mäkke peitke
ja taevasest rauast Taara

Hindrek Kaikavaltalt kätte sai
meie synnisõnad ja sinise tee,
tänna tunahomme ta toob
selle vaese ja väikese baltigooti hõimu
verivihased järglased,
kes põgenes mullu kevadel, mil tulilaevadel rahvas
tuli tähelt, mille nimi on Maa/

Ma ei võtaks neid sõnu metafoorina, vaid arvan, et see viitab kaugele sündmusele, mil nimetatud mäel maabus õhusõiduk(id) ja saabusid olendid, kes pelutasid siit minema ühe hõimu. Kas nende olendite geene on ka meis? On nad osaliselt meie muistsed esivanemad? Kummalisel kombel mainib Masing tähte (äkki planeet?) nimega MAA, kust tuldi. Oleme me, eestlased, MAA-RAHVAS just selle tuleku tõttu? Võib-olla oli üks tulijatest ka Masing ise?
Ja mis on taevasest rauast TAARA, mille kohta ei mainita, et see hävines? On see mingi tehniline seade, mis siiamaani Ebavere mäe sees?

/Synnist saadik teil teada, kuis otsija leiab,
miks ei leida siis võiks nad just seda lapikest muru,
väikest välgutit lehtmetsas,
kust aaria rahva ellisad lidusid
piksemyra ja udreste äikeselindude eest,
just seda paika, et seista kord kahejalaga verdtäis elus
hyydeks viisirikas rahvalik laul:
"Häbi on pestud verega puhtaks!
Kurikavalad virmalistenõiad,
kes väikese gooti rahva, hingelise gooti rahva ja pisemad hõimud
häbitundmatult hirmutasid välja,
peavad orjama ykskord ometi
lihtsate ja suurepäraste saksainimeste
rikast siseelu!"/

Sellest sündmusest jäi sellesse baltigooti hõimu sügav hirm ja alandus ning Masingu järgi tulid nad tagasi oma häbi lunastama ristisõdade aegu. Eelmainitud Hindrek on preislane, kes oma hõimuga (ristirüütlitega, "teadjatega?") tuleb Eesti aladele ning mingil kombel "Kaikavaltalt" kätte saanud "meie synnisõnad". Kas Kaikavalta võiks viidata Varbolale?

Nõid räägib:

/Eks teie tea, et seda vaid pyytakse orjaks,
seda vaid sunnitakse roomama põrmus,
keda nähes tuntakse sydameaugus
kolekõhedat õudu!/

Ehk oleks juba aeg eestlastel orjarüü heita ja meenutada aegu, mil meid kardeti ja võib-olla sisemuses kardetakse veel tänini!

/Kyll mina mäletan nõlva, kus hingasin pisema päikese all
esmalt rohelist,
keset söestunud pärnu ja tammi
tähtlaeva riismed hõõgusid Kuusiku pool,
kyll mina mäletan huulil kustunud särtsuvat kibet,
kyll mina mäletan. Aga, kus on täna kõik sõbrad,
kellega tulime tähelt, mille nimi on Maa?/