Eestlased on pärit tagapäikese maalt

Panen veel ühe Ekspressi artikli

16. mai 2009

Kalle Muuli analüüsis 1993. aasta Eesti Ekspressis muutusi Eesti ühiskonnas, mis järgnesid jäägripealik Asso Kommeri vahistamisele.

Kui endine jäägripealik Asso Kommer möödunud nädalal politseis lõpuks suu lahti tegija üksildasi hauakohti meenutama hakkas, jäid poliitikud imelikult vaikseks.

Kus on nüüd Tiit Made, kes nimetas jäägreid euroopalikult mõtlevateks meesteks ja oli kindel, et Kommerist ja tema kaaslastest saab õige pea väärikas vahetus kaitsejõudude juhtkonnale? Kus on Koonderakonna saadikurühma juht Peeter Lorents, kes telefoniõigust kasutades püüdis mõrvaloo uurimist takistada? Või kus on psühhotroopsete ainete ja pärimisõiguste asjatundja Jüri Toomepuu, kes veel hiljaaegu hõiskas jäägrite rivi ees: "Eriti vaimustav on see, et teil on nii tubli juht, kapten Kommer!"?



Praegu huvitavad neid ja paljusid teisi mehi tervishoiukorraldus, teenetemärkide seadus ja rahvusraamatukogu tulevik. Kommeri kaitseingliks on jäänud vaid olematuid lapseröövleid jahtiv Katrin Linde. Tema kahtluste hajutamiseks peab politsei arestimaja kokkadelt kolm korda päevas nõudma seletuskirju selle kohta, kas Kommerit toidetakse ühiskatlast või valmistatakse talle eriretseptiga tsüankaaliumisuppi ja arseenikotlette.

Poliitiline kilp

Jäägrikompanii kilp koosneb üldjoontes kahelt, vastandlikust kihist. Kõige laiem ja ajaliselt varasem toetajaskond pärineb rahvusradikaalide (ERSP) ja väliseestlaste ringkondadest. Saatuse irooniana on jäägrid aidanud erru minna juba kahel ERSP ministril ja ülejäänud kaks on leidnud tööd jäägrikompanii tegevust uurides.

Jäägrikompanii asutaja Rahvuslik Kaitsealgatuskeskus tekkis Kalle Elleri tülist Kaitseliidu juhtkonnaga. Keskuse teine ametlik liige oli Lembit Tõns. Lähedaste mõttekaas­laste hulka kuulusid praegu Rootsis redutav Jaak Mosin, riigikaitsekomisjoni liige Jüri Põld, silmatorkavalt helge ja tööka minevikuga Peeter Ilus ning hiljuti Rootsi põgenenud aktsiaseltsi "Tallinna Hipodroom" juhatuse esimees Enno Siimsen. Jäägrid valvasid ka hipodroomi ja "Eesti Ekspressi" andmeil saatis Siimsen Venemaa maffiameestele vahel küllakutseid. Arvatavasti kipub Siimseni ähvardus Hans H. Luik ära tappa pärast Kommeri vahistamist õhku jääma.

Kompanii asutamist toetasid materiaalselt paljud väliseestlased, teiste seas Hain Rebas, Mõned sidemed on veel siiamaani säilinud. Kalle Eller näiteks käib endiselt läbi äpardunud presidendikandidaadi Uno Rüüsiga, kes elab Tartu lähedal. Eesti põhiseadust välisajakirjanduses juba selle valmimise aegu siunanud Agu Kriisa on nüüd Jaak Mosina advokaat.

Teine hoopis mitmeülbalisem poliitiline kaitsekiht hakkas jäägrikompaniile kujunema pärast Riigikogu valimisi. Aastapäevad tagasi leidsid jäägrid Ettevõtjate erakonna. Ühenduslüliks sai inimene, kes töötas nii jäägrite valvatavas Lääne-Eesti Pangas kui ka Kersti Krachti firmas.

Suvise mässu esimeseks märgiks ajakirjanduses oligi BNS-i napp teade jäägrikompanii ja ettevõtjate erakonna juhtkonna kohtumise kohta juuli algul. Vastuhaku haripunktis eelistas Made koos teise niiditõmbaja Hardo Aasmäega varju jääda. Avalikud õhutajad Jüri Toomepuu, Peeter Lorents ja Katrin Linde rääkisid omavahelistes vestlustes üsna avameelselt valitsuse kukutamisest.

Kummalisel kombel põimis mõlemad poliitilised kaitsekihid ühte KGB. Eriti nauditav oli Tiit Made ja Hain Rebase mõttevahetus ajakirjanduses. Rebas nimetas Madet millegipärast Valdoks (vale hüüdnimi, muide), Made vastas juudiainelise repliigiga, mille peale Rebas ummisjalu (lahkumisavaldus autojuhiga!) Rootsi suvitama tõttas. Mõni aeg varem oli üks Kaitseministeeriumi kõrge ametnik vabastatud ametist kunagiste KGB-sidemete pärast.

Teise katse jäägritele eluvaimu sisse puhuda tegi Made septembri keskpaiku. 13. septembril ilmus "Hommikulehes" kangelassaaga sellest, kuidas jäägrid kaitsevad Krachti firmat maffia eest. 14. septembril, seega juba pärast me-talliärimehe tapmist (4. septembril) ja Jaak Mosina põgenemist Rootsi (11. septembril), kutsus Made Kommeri Toompeale pressikonverentsi andma. Samal pressikonverentsil avaldas Jüri Liim arvamust, et jäägreist võiks saada maffiavastane eriüksus.

Aated sõrmuse vastu

Liim kasutas tulevikuvormi täiesti asjata. Palgamõrvad algasid juba tänavu kevadel. Tapetuid on rohkem kui üks, mõrtsukaiks või nende kaasosalisteks üle tosina Eesti sõduri vormi kandnud meest.

Maffiaga pole sel kõigel suurt pistmist, ehkki asjaosalised võisid teisiti arvata. 4. septembril kaduma läinud ärimees polnud mingi maffiapealik, vaid keskmist suurusjärku metalliärimees, kes ilmselt ei suutnud oma võlga ära maksta. Mis aga aadetesse puutub, siis tasub teada, et laiba juurest ei leitud tema väärisasju ega raha. Ühe sõrmuse kättesaamiseks oli ohvril koguni sõrm otsast raiutud.

Kõiki neid tapatöid aitas varjata ühtede poliitikute vaikne poolehoid ja teiste käre kisa, punapolkovnikute sõimamine ja politseinike süüdistamine. Kunstnikuhingega Vardo Rumessen oli valmis sorima haavatud politseikomissar Pikaro rahakotis, kui ainult Mustamäe haigla valvearst oleks talle selle kätte andnud.

Pisut räpakalt ja tarbetut vägi valda tarvitades tegi politsei novembri eelviimasel nädalal seda, mida poliitikud ei julgenud või ei tahtnud tsiviliseeritumal moel teha enam kui aasta jooksul. Valitsus lubas (ja lubab siiamaani) Kaitseliidul ja jäägrikompaniil rikkuda määrust, mis nõuab turvateenusteks litsentsi. Mullune Kuperjanovi pataljoni mässukatse, mida juhtis Jaak Mosin, vaikiti olematuks. Ühise mineviku nimel pettis Halu Rebase juhitud komisjon möödunud sügisel valitsust, väites, et jäägrikompanii probleemid on lahendatud. Hoolimata ERSP liidri Lagle Pareki saamisest siseministriks (aga võibolla just selle tõttu) pandi kalevi alla "Kibuvitsa" baari kriminaalasi. Suvist jäägrimässu uurinud valitsuskomisjon piirdus sisuliselt ajaleheartiklite refereerirri-sega ja keegi peale politsei ei nõua. Mosinat Eestisse tagasi.

Kommeri kriminaalasjale püüavad tekki peale tõmmata veel tugevamad käed. Politsei juhtkond lendab peatselt sadulast, Kaitseliidu juhtkonnaga ei juhtu midagi. Kalle Eller on endiselt riigikaitsekomisjoni nõunik ja metalliäri ulatab Kaitseministeeriumi kõrgete ametnikeni. Kõigile peale politsei on kasulik, kui Kommer igaveseks vait jääks.


Ja vastukaaluks annaks sõna ka Mosinale

Kesknädal 27. jaanuar 2010


UNUSTATUD AJALUGU: Eesti riigi elus on episoode, mida mõned poliitikud ei taha mäletada. Kuid mäletatavasti need ringkonnad, kes, olles võimul aastail 1992-1995, olid nõus korraldama kodumaal verevalamist ja tapatalguid. Afäär sai tuntuks Pullapää kriisi nime all. Täna ei meenuta seda ükski ajalooõpik ja meie noorem põlvkond pole sellest midagi kuulnud. Kesknädalas kirjutab meelega unustatud ajaloolõigu lahti Pullapää jäägerkompanii ülema asetäitja JAAK MOSIN - pildil koos tütrepoeg Kristoferiga 2008. aasta jõulude aegu. Täna ei viibi Mosin enam Eestis. Foto erakogust.

Rahvarinde-vastane ajuloputus

1990. aastate alguses, veel Eesti Komitee päevil, kui Kaitseliidu ja Rahvusliku Kaitsealgatuskeskuse juhtimise all hakkasid Eestis tekkima esimesed oma relvaüksused, hakati meile, nende üksuste juhtidele, peale suruma Isamaa ja ERSP poliitilist mudelit.

Iseenesest oli ajuloputus päris lihtne: kõik halb tuli Rahvarindest ja tema juhilt Edgar Savisaarelt ning kõik hea, ilus, vaba ja demokraatlik Isamaa ja ERSP juhtidelt. Väga pahadeks kuulutati ka need mehed, kes astusid Kodukaitsesse, sest see olevat Savisaare eraarmee, mille toel ta tahtvat saada Eestimaa diktaatoriks.

Me alguses tõega uskusime seda jama, ja nii saigi Savisaarest meie suurim vaenlane.

Jüri Adams, Mart Laar, Tunne Kelam jt Isamaa ja ERSP juhid olid sellist meelt: parem tulgu uus okupatsioon, kui et võimule jääb Rahvarinde valitsus! Natuke pani neile mõistust pähe augustiputš N. Liidus 19. augustil 1991 - selle mõjul olid nad sunnitud ?lemnõukogus kokku leppima.

Olin nende sündmuste ajal nii Toompeal kui ka Raadiomaja juures. Alati, kui kohtusin Isamaa ja ERSP poliitikutega, toonitati: kokkulepe Rahvarindega on ajutine.

25. augustil 1991 Eesti Komitee juhatuse istungil, kuhu sõitsin koos Kaitseliidu ülema Manivald Kasepõllu ja Jüri Estamiga, tegi Tunne Kelam ettepaneku võim Toompeal relvaüksuste poolt üle võtta. Nõudsin, et rünnakkolonni eesotsas läheks Eesti Komitee rahvuslipuga. Selleks ei jätkunud neil julgust, ja võimuvõtmine jäi ära.

Kui Isamaa ja ERSP 1992. a. oktoobris võimule tulid ja valitsuse moodustasid, mindi eriti ülbeks. Taheti kõigist nagu tankiga üle sõita ja hakati tegema tegusid, mis ei tulnud kasuks ei Eesti riigile ega tema rahvale. Ja kõige selle taustaks oli kole kisa: „Savisaar!.. Savisaar!.."



Asjast hakati aru saama

Meie Pullapääl hakkasime aegamööda aru saama, et see, milles kogu aeg süüdistati Savisaart, viidi Laari valitsuse poolt jõhkralt ellu. Meid nagu ei peetud millekski ja kogu 1992. a. talve olid jäägervabatahtlikud poolnäljas ja teenisid Eesti riiki talvelgi suvemundrites.

Seda alandust ei unustata, see peetakse meeles. Kuidas seda suhtumist meisse nimetada, see jäägu ajaloolaste mureks.

Alles 1993. a. märtsis arvati jäägrikompanii kaitseväe koosseisu, seda üksiku õppekompaniina pataljoni õigustes. Kas siin saab rääkida mingist aatest või ideoloogiast? Mina nimetaksin seda rahvuslikuks häbiks. Ja ärgu keegi mõelgugi mulle vastu vaielda, sest ma pole suvaline möödakäija või kauge pealtvaataja. Tegin kõik selle läbi vanemohvitserina ja võrdselt oma sõduritega.



Rahvuslik reetmine ja rahvuslik häbi

Meenub 1993. a. ärev suvi, kui Eesti seisis kodusõja või, õigemini, verise relvakonflikti äärel.

Konflikt oli puhkenud Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii juhtkonna (teda toetasid Kaitseliidu relvaüksused ja Kaitsealgatuskeskuse reserv) ning võimule pääsenud Isamaa--ERSP juhtpoliitikute vahel. Lahkarvamusi oli nii kaitseväge puudutavates küsimustes kui ka selles poliitikas, mida oli asunud ajama Isamaa--ERSP valitsus. Eesti riigi huve arvestavatest ja rahvuslikult mõtlevatest ohvitseridest oli otsustatud vabaneda maksku mis maksab - kasvõi verevalamise hinnaga.

Valitsusse kuulunud poliitikud (peaminister Mart Laar, kaitseminister Hain Rebas, siseminister Lagle Parek, justiitsminister Kaido Kama jt) ei oleks saanud kuidagi ellu viia oma erastamis- ja ärastamispoliitikat, sest neil oleks tulnud arvestada tugeva ohvitserkonnaga, kes ei mõelnudki seda rahvavaenulikku poliitikat, neid lausa seatempe heaks kiita. Sellepärast tuligi rahvusliku meelsusega ohvitserid asendada endiste Nõukogude armee ohvitseridega. Need, tundes süümepiina okupatsioonivägedes teenimise pärast, olid kõigega nõus ja hoidsid suu vett täis.

Nagu on märkinud tolleaegne Saksamaa suursaadik Eestis Henning von Wistinghausen oma mälestusteraamatus: Laar läks omade kallale.



Jäägrid löögi all

Miks ja kuidas läks Mart Laar omade kallale ning mis või kes teda selleks sundis?

Jäägrid relvastati ja varustati lahingumoonaga ning saadeti üle võtma Venemaale kuuluvat Paldiski sõjaväebaasi, mille territooriumil paiknes tuumareaktor. Täienduseks olemasolevale relvastusele said jäägrid 187.000 automaadipadrunit, 400 granaati, 10 kergekuulipildujat (igale 2500 padrunit laskemoona), 10 snaiperpüssi, mürske 75 mm tankitõrjesuurtükile, maastiku- ja veoautosid ning muud varustust.

Seda kõike vaatamata sellele, et suursaadikute tasemel olid käimas Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelised läbirääkimised Paldiski baasi üleandmisest Eesti Vabariigile.

Need, kes selle provokatsioonilise operatsiooni ette valmistasid, nähtavasti lootsid, et jäägrite juhid keelduvad käsku täitmast või, mis veel hullem, jäägrid hävitatakse lahingus Venemaa relvajõududega.

Käsk oli ühene: kehtestada Eesti Vabariigi kaitseväe kontroll kogu Pakri poolsaare üle. Käsk tuli täita 24 tunni jooksul, ja käsu me täitsime.

Saime suurepäraselt aru, mis oli juhtunud. Olime reedetud nii oma riigi valitsuse kui ka kaitseväe kõrgema juhtkonna (kindral Aleksander Einseln) poolt.

Mida aga selle provokatsiooni kavandajad ette ei osanud näha ega isegi aimata, oli see, et jäägrite juhid lepivad Paldiski garnisoni juhtkonnaga kokku ja verevalamine jääb tulemata.

Kokkulepe oli ränk ja otsekohene: jäägrid ei täida ühtki kaitseväe juhtkonna korraldust enne, kui ei ole seda läbi rääkinud Vene garnisoni juhtidega.

Relvakonflikti ei toimunud, aga kas Eesti valitsuse poolt meile selle eest tänu avaldati? Hoopiski tagandati eesti garnisoni ülemaks määratud jäägrikompanii komandör Asso Kommer, jäägrid aga jäeti Paldiskisse halbadesse majutus- ja olmetingimustesse, sisuliselt - nälga.



Tagasi Pullapääle

Niisuguses olukorras ei jäänud üle midagi muud, kui vabatahtlike väeosa Paldiskist välja tõmmata ja naasta oma põhibaasi Pullapääl.

Meie meelest reeturiteks osutunud valitsuseliikmed (välisminister Trivimi Velliste, kaitseminister Hain Rebas, siseminister Lagle Parek) saavutasid aga selle, et valitsus otsustas meie väeosa laiali saata. Panna relvad maha okupatsioonivägede silme ees - kas suuremat alandust osati Toompeal veel välja mõelda?!

Jäägrite juhid ütlesid valitsusele kindla ei ja tegid avalduse, et väljuvad Kaitseväe Peastaabi juhtimise alt, ning viisid väeosa Paldiskist välja alles siis, kui missioon oli Kalevi pataljonile üle antud, et säilitada Eesti Vabariigi au ja väärikus.

Jäägrid hõivasid uuesti vahepeal maha jäetud Pullapää baasi - ja Pullapää kriis jõudiski kätte.

Kunagi tuleks see kõik läbi vaadata ja tegelikud süüdlased välja selgitada.



Pullapää kriis oli eelkõige poliitiline kriis

Kriisi haripunktis, kui kindral Einseln, kellel oli ikkagi isu vere järele, tõi Läänemaale lähtepositsioonile Võrust Kuperjanovi pataljoni ja kui rünnakuks oli veel vaja ainult käsku, sekkusid opositsioonijõud eesotsas Edgar Savisaarega.

Savisaar rääkis küll vähe, aga tegi mitu jõulist avaldust, mis tulid valitsusele ootamatult. Kui Keskerakonna saadikute eestvedamisel kutsuti kokku Riigikogu erakorraline istungjärk, oli kõigil selge, et kriis tuleb lahendada läbirääkimiste teel.

Laari valitsus kaotas kaitseministri - surmahirmus Hain Rebas põgenes riigist. Hiljem astus tagasi ka siseminister Lagle Parek.

Nii et - võlgneme tänu Edgar Savisaarele ja Keskerakonnale, et relvakonflikt jäi toimumata.

Meil, sõduritel avas see aga silmad ja andis äratundmise, et meie riigi poliitilised juhid olid meid petnud, hirmutades Savisaare-ohuga, ise aga meid rängalt reetes ja ka enestele igavese häbi kaela tõmmates.

Usun, et tulevad ajad, kui need sündmused saavad õige ajaloolise hinnangu. Selleks peame kõik kaasa aitama, et Eestis tuleks võimule ausad ja Eesti riigist hoolivad jõud.



Mis sai edasi?

1993. a. septembris võtsid Rahvusliku Kaitsealgatuse Keskuse ohvitserid vastu otsuse saata mind Norrasse, et saaks, ära kasutades sealseid tutvusi, teavitada Euroopa avalikkust Eesti Vabariigis kujunenud olukorrast. Siinne meedia jm infokanalid olid meie jaoks suletud ning Eesti üldsust oli võimatu informeerida kujunenud olukorrast. Relvakonflikt võis lahvatada ükskõik kus, sest meie reserv ja Kaitseliidu teatud malevate relvaüksused olid lahinguvalmis.

Jõudes Stockholmi, kohtusin sealse eestlaskonna esindajatega. Mind veendi Oslosse mitte edasi sõitma ja lubati igati aidata. Olles olnud illegaalselt Rootsis kaks nädalat, pöördusin 28. septembril 1993 Rootsi võimude poole ja palusin ajutist asüüli. Mingit abi ega mõistmist ma Rootsi eestlastelt ei saanud - kõik olid Isamaast ja ERSP-st eufoorias. Ka seal käis sama jutt mis Eestis: vaenlased on Keskerakond, Rahvarinne ja Savisaar.

Tulin 1. detsembril 1993 Eestisse tagasi - algas pikk põrandaaluse elu. Tänu valitsuse vahetumisele ja Edgar Savisaare saamisele siseministriks ei kujunenud see eriti raskeks, sest inimjahti minu peale ei peetud.

Jaak Mosin



JAAK MOSIN, endise Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii ülema asetäitja 1992-1993



/fototekstid/

Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii võitlejad jäid ustavaks oma juhtide üleskutsele mitte sattuda paanikasse, säilitada rahu ja meelekindlus, tegutseda vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele. Neid innustas mõte: „Jumal ja eesti rahvas on meiega!" Kompanii tegutses rannikul, vaja läks nii kuivamaa- kui ka veesõidukeid. Pildil: Jaak Mosin oma meestele kõnelemas laeva sisseõnnistamisel Paldiskis 1993. aastal.



KAUGE NOORUS: Mosin 1979. aastal Väimelas.





[Kesknädala esiküljel suur foto ja järgmine tekst:]



MOSIN: Pullapää kriisi tõde

Pullapää kriis 1993. aasta juulist novembrini on seniajani jäänud (jäetud?) väga mitmeti tõlgendatud, aga ka lausa mahasalatud ja kooliõpikuist välja tõrjutud militaarkonfliktiks.

Kriisi keskmeks oli Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii. Üksus loodi Eesti iseseisvuse taastamise poliitilistes virvarrides, mil võimule trüginud Isamaa ja ERSP poliitikud üritasid Rahvarinnet mis tahes hinnaga kõrvale tõrjuda.

Kriisiks läks, kui jäägervabatahtlikud said karmi käsu suunduda Paldiskisse - Vene mereväebaasi jõuga üle võtma. Kompanii tõrkus riskantset ülesannet täitmast. Valitsus otsustas allumatuks osutunud üksuse laiali saata.

Kui vabatahtlikud kindlustusid Pullapääl, oli valitsus valmis nende vastu käiku laskma oma ustavad relvajõud. Tänu avalikkuse ennastsalgavale sekkumisele suudeti võimalikku verist konflikti vältida.

Jäägrijuhid represseeriti, kaitseminister Hain Rebas pages tagasi Rootsi, siseminister Lagle Parek lahkus ametist.

Pullapää, mida seni oli tuntud keiser Aleksander III perekonna suvituskohana, läks nüüd tõeliselt ajalukku - kui patriootlike ja olupoliitiliste huvide terava kokkupõrke sümbol.