(26-03-2012 19:27 )Chaos Kirjutas: (29-12-2009 10:49 )VironShaman Kirjutas: Võiks Mossinit ja tema seltskonda veidi küsida selle asja kohta
1992a sündmused Eestis. Mässu (riigipöörde) katse osanikest Jaak Mos(s)in... Olles Kuperjanovi pataljoni tagalaulem kasutas ta ära olukorda kui suuremaid ülemusi polnud kohal ja tõstis relvis pataljoni masinatele ja hakkas liikuma Tallinna poole. Samalajal rivistas A. Laaneots Tallinnas olevad väed üles ja saatis need vastu. Kuna Mosinal sai julgus otsa pani ta plehku, kuid vaid aastapärast lahvatas jäägrikriis kus jälle tema osaline, siin poliitukud kes olid sellega minuveendumusel seotud (Jüri Toomepuu ja Tiit Made) peale jäägrikriisi põgenes Jaak Mosin Rootsi oma sugulase Addold Mossini juurde ja palus seal asüüli. Nüüd on Jaak Mosin tagasi Eestis ja Keskerakonnas (Vähemalt hiljuti oli)
Kuigi aastaid on kõvasti möödas ja palju vett on merrevooland on asi ikka sama segane, kes olid need niiditõmbajad, kellele oleks olnud sellest kasu, rõhutame et vene väed olid sellajal veel Eestis või oli se tõesti Mosina avantüür?
Kuna sa tundud natuke neid teadvat või suhtlevat võiksid rääkida midagi, kui ei taha foorumisse kirjutada pane u2usse.
Kui ei tea, siis sobib vandenõuteooriate alla ja võib sinna tõsta!
„Postimees” 09.08.1993
Mitte ainult 14.juunist 1992
Jaan Kaplinski tunneb 3.augusti „Postimehes” („Riigipöördekatse kajad”) muret, miks ei ole kajastamist ja avalikustamist (vastutusele võtmisest rääkimata) leidnud sündmused, mis toimusid 1992.aasta 14.juuni õhtul.
Olen senini vaikinud, sest lojaalse kodanikuna leian, et on seadusliku valitsuse asi hoida korda riigis ning anda hinnang nende isikute tegevusele, kes tegutsesid enne Riigikogu valimist ja põhiseaduse hääletamist. Põhjendus, et kõik need sündmused toimusid enne põhiseadusliku korra kehtestamist ja ei kuulu seepärast juurdlemisele, ei kannata kriitikat.
Me ei tohi unustada, et Eesti riigi taastasid ikkagi need mehed, kes juhtisid meid 1991. ja 1992.aastal. Nende vastu suunatud tegevus kavatsusega kasutada jõudu ja relvi on sama kriminaalne kui praegune „jäägrite” tegevus.
Oleks loogiline, et valitsuse loodud komisjon vaataks läbi kõik seda probleemi käsitlevad dokumendid, avalikustaks need, kannaks valitsusele ette (kuigi tean, et valitsus teab ammu peensusteni nende päevade sündmuste tausta) ning valitsus annaks asjale seadusliku käigu. Ka need mehed, kelle vastu oli suunatud tookordne tegevus, vajavad seaduslikku kaitset.
Mis siis tegelikult juhtus?
1992.aasta jaanuaris sõitis Uno Ruus Kanadast Rootsi eksiilvalitsuse peaministri Heinrich Marki juurde ja palus heaks kiita Toompea jõuga ülevõtmise Kaitseliiduga. Mark keeldus.
1.veebruaril 1992 tuli Ruus koos eksiilvalitsuse ministri Mihkel Mathieseniga kolonel Ants Laaneotsa juurde ja tegi ettepaneku panna Kaitseliidu abiga toime riigipööre. Laaneots keeldus, samuti keeldus KL ülem Manivald Kasepõld. Siis pöördusid Ruus ja Mathiesen otse malevapealikute poole ja Harju malevapealik Kalev Ots nõustus. Ööl vastu 2.veebruari 1992 tõstis ta Harju maleva häire korras üles ja viis (ametlikult Eesti Kongressi kaitseks) „Estonia” ette, kus neid tervitas eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu, pidades sõjaka etteaste, mis oli psühholoogiliseks ettevalmistuseks Toompea vallutamisele. Kavast tuli aga loobuda, sest peaminister Tiit Vähi osales EK istungil ja selle juhtkond keeldus riigipöördekavadest.
Pärast seda läbikukkumist algas KL lõhkumine, laimukampaania KJ peastaabi, isiklikult Laaneotsa ja Kasepõllu vastu ning provokatsioonilised rünnakud Vene vägede vastu KL mõnede üksuste poolt. Dirigeerijateks olid Ruus, Kalle Eller, Kalev Ots ja telgi taga Toomepuu. Organisatsiooniliseks keskuseks õõnestustegevusele oli kaitselgatuskeskus.
14.juunil 1992 kasutas kaitsealgatuskeskuse juhtivtegelane major Jaak Mosin ära Kuperjanovi pataljoni ülema kapten Johannes Kerti äraolekut ja olles siis tagalaülemana pataljoni ülema kt., tõstis pataljoni valelikul ettekäändel häire korras üles ning püüdis viia Tallinna, et kukutada valitsus. Katse luhtus, kui tõe ilmnedes mehed keeldusid käsku täitmast. Mosin põgenes Võrust ja varjas end pikemat aega, kuni seadis end sisse
nn. jäägrikompaniis Pullapääl.
Viimatimainitud üksuse lõid teatud poliitilised jõud 14.juuni kogemuse alusel nimelt riigi pööramiseks, mis oli osutunud võimatuks normaalse kaitseväe abil. Jäägrikompaniisse koondati hämara minevikuga elementi, fanaatikuid ja lollitatud poisse, keda juhtkond süstemaatilise ajuloputusega kasvatas isiklikult ustavaks oma juhtidele (mitte riigile) ja meelitas kriitikameeleta noorukeid distsipliinilageduse ning seadusevastaste jõuvõtete lubamisega. Jäägrikompanii loodi seega parteikaardiväeks. Samal ajal tugevdati KL lõhestamist. Kõik kulmineeris valimiskampaaniaga seoses.
21.augustil nõudis Ruus Tartus 20.septembri valimiste nurjaajamist KL abil. 29.augustil loodi Haapsalus kaitsealgatuskeskuse juhtimiskeskus, mis seadis eesmärgiks laiali ajada peastaap ja saada kaitsevägi ja KL oma komtrolli alla. 15.septembril moodustas Mathiesen oma eksiilvalitsuse, kus mässavad KL malevapealikud Ots (Harju) ja Harri Henn (Tartu) olid ministriteks. 16.septembril teatas nn. jäägrikompanii avalikult, et ei allu peastaabile, vaid kaitsealgatuskeskusele. Kui valimisi ei õnnestunud nurjata,
orienteeruti võimuhaaramisele
valitsusevahetuse perioodil. 3.oktoobril teatasid Lääne, Tartu, Tartumaa ja Ida-Viru KL malev oma allumatusest KL ülemale. 7.oktoobri õhtuks kogunesid mässavate malevate aktivistid ja kaitsealgatuskeskuse juhid Tallinna, et 8.oktoobril üle võtta KL juhtimine. Samal ajal viidi nn. jäägrikompanii oma kasarmust metsa ja hoiti häireolukorras. Meestele valetati, et KJ peastaap kavandab rünnakut kompaniile. Ööl vastu 8.oktoobrit üritas mässuliste kaitseliitlaste löögirühm üle võtta KL staapi, kuid löödi tagasi. 8.oktoobril kutsus Eller kohale TV võttegrupi, et kiirelt teatada võimu ülevõtmisest KL-is, kuid enamik malevapealikke jäi ustavaks seaduslikule riigivõimule ja katse luhtus.
Vahepeal oli kokku tulnud Riigikogu ja 6.oktoobril astus ametisse president. Võimuvaakum läks üle ja seega ka õige aeg mässu korraldamiseks. Mathieseni valitsus muutus karikatuuriks ja riigipöördeoht kadus, kuid selle taga olnud isikud ei ole lõplikult relvi maha pannud ja ootavad oma aega.
See on kiretu kokkuvõte sündmustest ja ettekannetest, mille tegid mulle kui kaitseministrile mehed, kelle ülesandeks oli teada, mis sünnib (ja oli sündinud) riigis. Nimetagem seda kaitseminiteeriumi vastuluureks.
Jäägrid koos, kriis püsib
Tunnistan ausalt, et tegin juba 1992.aasta augustis ettepaneku laiali saata nn. jäägrikompanii ja kaitsealgatuskeskus, tunnetades nendes ohtu seaduslikule korrale. Kõik eeldused ja võimalused laialisaatmiseks olid olemas. Tolleaegne vabariigi juhtkond ei kiitnud seda sammu aga heaks, sest nn. Marja tn. sündmused olid alles liiga värsked. Vene armee lahkumine oli sisse saanud täie hoo ja veel ühe pingekolde tekitamine Haapsalu lennuvälja ja merepiirivalve vahetus läheduses oleks võinud viia ettearvamutele tagajärgedele. Tagantjärele tunnen, et neil oli õigus.
Seda oleks aga pidanud tegema oktoobris võimule tulnud valitsus. Ja tegema kohe! „Jäägrite” tegevus valitsuse vahetamise päeval andis sellele küllaga põhjust. Siis oli see lihtne ja poleks olnud tänast kriisi.
Miks seda ei tehtud, sellele peaks vastuse andma valitsuse loodud komisjon, või veelgi parem, Riigikogu erikomisjon. Samuti kaitseminister.
Vaja on ka teatada rahvale: kes finantseeris „jäägreid” ja kaitsealgatuskeskust. Imestust äratab asjaolu, et Kalle Eller on ikka veel valitsuse nõunik.
Vaja on avada kõik telgitagused ja nimetada niiditõmbajad. Rahval on õigus seda teada.
Isiklikult tundsin ja teadsin (tundes tausta), et selline plahvatus on tulemas. See on eelnevate sündmuste loogiline jätk.
Kui mooramaamees on oma töö teinud, siis mooramaamees peab minema!
Kuid nagu näeme, nad ei taha minna!
Ülo Uluots
Ekskaitseminister
* * *
„Postimees” 26.08.1993
Ka tõtt on paras jagu
Ekskaitseminister Ülo Uluots on 9.augusti „Postimehes” avaldanud artikli, milles vaevalt et „tõtt on paras jagu”, seda ohtramini aga vastupidist. Pealegi meenutavad faktide omavolilised tõlgendused teatava koolituse sugemeid. Eesmärgiks näib olevat soov varustada jäägrikompanii likvideerimine üldsusele arusaadavate põhjendustega või pahatahtlike kuulujuttude levitamine.
Pullapää nn. jäägrikompanii kirjeldus ei vasta ilmselt tegelikkusele, eriti kui seda võrrelda Jaanus Betlemi kirjutisega „Postimehes” 29.juulil, mis lõpeb järgmiselt: „Jäägrikompanii tegevus ja saatus viitab sügavamale vastuolule Eesti ühiskonnas. See on vastuolu nn. uustulnukate ning vana nõukoguliku haridusega juhtide vahel. See vastuolu avaldub täiesti silmanähtavalt ka poliitikute seas... Jäägrikompanii likvideerimine ei lahenda iseenesest probleemi. Jäägrikompaniis teeninud mehed ja nende mõtted jäävad alles.”
Jaanus Betlem jõuaks tõele veelgi lähemale, kui ta asendaks sõna uustulnukad eestimeelsetega, kes on vastuolus nõukogudemeelsetega.
Nn. Nõmme valitsusel, mis Ülo Uluotsa sõnul „muutus karikatuuriks” pole iialgi olnud ega saagi olla muid ülesandeid või eesmärke, kui püüda säilitada Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus seniks, kuni eesti rahvas peaks kunagi soovima omal vabal pinnal moodustada valitsuse, mis on vastuvaidlematult 1940.aastal okupeeritud riigi jatkamine ja taastamine. Ja kas seda asja saab otsustada ikka ainult eesti rahvas ise.
Seega pole Nõmme valitsusel vähimatki soovi ega vajadust operatiivseks tegevuseks, liiatigi veel vägivaldse riigipöördega võimu ülevõtmiseks. Ainsaks toeks on ja jääb talle seaduslikkus ja tahe, mis organiseeris omaaegse Vabadussõja ja pani aluse praegusele Kaitseliidule.
Olin kaasas, kui dr.Uno Ruus vestles Heinrich Margiga. Teemaks olid koostöövõimalused eksiilvalitsuse ja kodumaiste poliitikute vahel. Nende võimaluste selgitamine kohapeal jäi minu ülesandeks, sest keegi teine ei soovinud seda ülesannet enda peale võtta. Kõrvalteemadele kalduvatesse jutuajamistesse mina ei sekkunud.
Ülo Uluots kirjutab, et mina olevat „moodustanud eksiilvalitsuse, kus mässavad Kaitseliidu malevapealikud Ots (Harju) ja Harri Henn (Tartu) olid ministriteks”. Kuidas siis Ots ja Henn mässasid, artiklist ei selgu.
Vastab küll tõele, et dr.Uno Ruus ja mina kohtusime kolonel Laaneotsa ja härra Manivald Kasepõlluga Tallinnas. Vestlesime võimalustest koostööks Eesti Vabariigi taastamisel ja relvapuudusest kaitsejõududes. Kuid see ei saa ometi olla riigipööre? Pealegi oleks enam kui totter riigipööret arutada kaitsejõudude kõige kõrgemate esindajatega.
Vastupidiselt Ülo Uluotsa väidetele ei ole ma Kalev Otsa ja Harri Hennu enne 15.septembrit 1992 üldse kohanudki. Rääkimata vestlemisest, veel vähem riigikukutamise plaanidest.
Ei, Ülo Uluotsa kirjatükil peab olema mõni teine eesmärk või ülesanne kui oskame praegu arvata.
Mihkel Mathiesen
Abi
