Simuna asub Pandivere kõrgustiku ja Pedja jõgikonna ja soode ning lamminiitude piiril. Kõrgustiku kõrgeim tipp Emumägi (166 m) jääb Simunast umbes 12 km kaugusele lõuna suunas, Kellavere mägi (156 m) on ca 10 km kirde pool, Ebavere (146 ) 12 km kaugusel loodes, Tammiku mägi (132 m) 6 km edelas. Nende kõrgemate punktide vehele jääb võrdlemisi tasane maa- ala, mille kõrgusjooned Simuna piires ulatuvad 100-115 meetrini (Karuvälja- 100,1 m, Kärsa- 101,8 m, Sootaguse- 103 m, Simuna- 105 m, Hirla- 105,6 m, Avanduse, Sirevere ja Orguse- 107 m, Kantküla- 108 m, Määri ja Pudivere- 115 m,). Alla 100 meetri langeb kõrgusjoon rabades (Pallasvere- 94,1 m, Kärsa- 94,3 m, Välisoo- 98,3 m).
Simunat piirab kagu poolt Katku ehk Avanduse raba, kus turbalasundi paksuseks on mõõdetud 8 m. Lõuna pool levib suur Välisoo, millest omakorda lõuna pool on Peetla raba, Sovhoosimaade edelapiiril asub väike Kolgissoo raba ja läänes Kärsa raba. Kõigis nimetatud rabades on varasematel aegadel talude ja mõisade tarbeks turvast lõigatud. Tänapäeval toimub mehhaniseeritud turbatootmine Avanduse ja Peetla rabas. Turba kõrval teiseks, kuid seni kasutamata maavaraks on järvelubi, mille suuremad leiukohad asuvad Kärsast läänes.
Sovhoosi piirkonnas puuduvad looduslikud järved. Ainus kunstlik järv asub endise Avanduse vesiveski, praeguse puhkebaasi paisu taga. Rahvapärimuste järgi olnud 500 aasta eest siin kandis tõeline järv, mis ulatunud ka praeguse Simuna männiku kohale. Teine suurem paisujärv oli Kärsa vesiveski ja viinavabriku vahel. Sellel järvel olnud isegi üks ujuv saar, mille pealt mölder kuhja heinu saanud. Kui tamm alla lasti, kadus ka vesi. Kuid järve asukohta ja allikanimesid võib aimamisi märgata tänapäevalgi.
Simuna kõige laiemalt tuntud looduslikuks huviväärsuseks on Pedja jõe läte, mis ilmub maapinnale endise pastoraadi õuel asuva piimajahutusaida põranda alt. See on ka jõe ülemjooksu allikaist veerikkaim ja Eestimaa jõgede alguslätetest üks tuntuim ja külastatavaim. Varem olid Pedja kaugemad allikad paar kilomeetrit ida pool Katku küla all, kuid neist alguse saanud oja on nüüd madalaks kraaviks süvendatud. Pedja jõgi oli varasema kirjanduse andmeil Pärnu jõe järel pikkuselt teine (127 km) jõgi Eestis. 1979. aastal ilmunud August Loopmanni “Eesti NSV jõgede nimestik” asetab Pedja jõe Põltsamaa jõe lisajõeks ning annab tema pikkuseks 117 km. Selle määratluse põhjal on Pedja Pärnu ja Põltsamaa järel pikkuselt kolmas Eestimaa jõgi.
Riikliku kaitse alla kuulub ka Simuna aleviku üks kaunimaid loodusehteid- Simuna männik, mille heakorrastamine on viimaseil aastail paranenud.
Paikkonna vanimat ajalugu aitab lahti mõtestada arheoloogialane uurimistöö. Praegusel territooriumil puuduvad eriti tähelepandavad arheoloogiamälestised. Küll on aga naabruses silmapaistvaid muinsuskeskusi: kivikalmete rühm Rohus, kus peale läbiuuritud kalmete veel praegu kaitse all neli kivikalmet. Teine muinaskeskus asus ümbruskonna suurimas külas Tammikus, kus tänapäeval on teada Tammiku linnus ehk Rahaaugumägi, kaheksa kultusekivi ja 1959. aastal läbikaevatud maa- alune kalmistu Kolgata ehk Pealuumägi. Rahvapärimuste järgi olnud Tammikus veel Taaratammik ja Hiietammik, samuti Hiiekivi ja ohvrikivi. Kujuka pildi muinasaja kultusekividest annab üleskirjutus 1947. aastast Avanduse valla vanadekodu elanikult Juhan Räägult:
“Tammiku maa pial Salla vallas oli old üks iietammik, kus käidi ütleme pühasid pidamas ja Taarad kummardamas. Taara oli vana jumal. Oli iietammik ja taaratammik. Sial oli siis iiekivi ja ohvrikivi, mõlemad sial tammikus. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et luomad ästi korda lähevad. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisid, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära viis või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi ütleme ka andisi sinna: pärgasi, paelu ja ka piarätikuid. Ohvrikivile viidi seda, mis süia kõlbas, iiekivile rohkem ehteassu. Sie oli iiekivi ja ohvrikivi vahe. Sest iiekivisi oli iga küla läheduses arva, neid põld mujal kui iies. Aga ohvrikivisi oli iga küla juures kas kaasikus ehk koplis. Siin Avanduse Katkuküla juures oli ka katkukivi, aga siin läheduses on ohvrikivi ka old. Aga nied kivid on ära lõhutud.”
Teise teate järgi olnud Suur- Tammiku külas suur kivi, millessse sisse raiutud mõõga ja risti kujutis. Sellest kümme sülda eemal olnud teine kivi, mille peal istumise jälg.
1924. aastal Ilse Posti poolt koostatud Simuna kihelkonna kirjelduses märgitakse, et Avanduse välajal olnud suur kivi paljude apsati sarnaste aukudega. Teine üleskirjutus märgib, et Avanduse külas olnud suur kivi, mille Jumal ise suure katku ajal oma kannaga astunud ja millest kivisse jäänud sügavad kontsajäljed. Kivil olnud ka üks suur lohk.
1961. aastal Tõnu Pruunsilla poolt üleskirjutatud Kustav Põldma jutustuses seisab: “Eks vanaste käind katk ringi. Jõund siis katk praegusse Avanduse külla ja enamb edasi põle saand. Jäänd teine kole nõrgaks ja viletsaks ja tantsind suure viha ja valuga tükk aega. Väitsarve põllul suure kivi peal. Viimaks eit inge. Selle auks, et katk suri, aasid inimesed püsti kivist tulba, küla aga nimetasid Katku külaks. Arvatakse ikke, et katk suri seal tulba koha peal, aga ei. Tegelik koht on see suur kivi, mis on natuke tulbast kiriku poole. Seal peal on oma paarkümmend sõrajälge näha, nagu oleks kits mööda märga savi käind.”
Teise muistendi järgi käinud kitse- või oinakujulisena mööda maad. Katkuküla vahel jäänud seisma. Karelnud ja löönud kepsu. Pöialsarve kandikoha karjamaal, kus praegugi on- kui see kivi alles on- kitse või oina sõrajälejd kivi sees. Katk kadunud sealt äkitselt ära ja rahvas saanud katkuohust lahti. Peale seda ei ole keegi enam katkusurma surnud (Gustav Põldmaa, 76. a. 1960).
Kord läinud katk jälle Avanduse külast läbi. Oli jäänud taluaeda kivile istuma. Kivi on praegugi Tanila aias ja tal on katku jälg peal. Muidugi kõnelevad eelnevad teated kõik kas ühest või isegi mitmest hävinud kultusekivist Simuna lähikonnas.
Juhuslikke ülestähendusi on aegade jooksul tehtud teistegi muististe kohta. Oletatavad kivikalmed asunud Määri metsas ja sama küla Veskialu talu maal. Kirikumäed (s. o. Kivikalmed) olnud veel Avanduse küla Senkeli ja Otto Liisa perede krundil. Kärsa viinavabriku lähedal olevaid allikaid peeti ohvriallikateks, kust on leitud merevaigust kuulikestga klaaspärle. Simuna lähedasteks pelgupaikadeks olnud Sootaguse Katlasaar ja Pärtlivälja metsad. Teatakse kõnelda vanadest teedest Kärsa, Kolgissoo ja Avanduse rabas. Kärust olevat otse üle raba Simuna peale tulnud Karl XII sõjatee, mille jälgi olevat mõned aastakümned tagasi veel Peetsu ja Risti talu maadel märgata olnud. Teine sõjatee läinud Simuna kiriku lähedalt läbi soo Rakke poole. See tee olevat sillutatud kolmnurgiti asetatud kividega. Simuna- Rohu tee olnud vanasti kõver. Rohu mõisnik Hull Bukk ajanud sirge tee otse läbi rukki. Räägitakse ka ühest muistsest lahingupaigast Avanduse mõisa väljal, mille tähistuseks asetatud sinna massiivne paekivist rist. Selle risti kohta, mis neljakümnedatel aastatel hävis, on rahvas loonud mitmeid muistendeid: siin löönud teolised opmani maha, kubjas surmanud moonamehe, rist tähistavat kõrge väeülema hauda jne. Olgu selle risti kohta üks rahvapärane üleskirjutus 1961. aastast. Jutustaja 76- a. Elise Sillamaa, üleskirjutaja 16-a. Tõnu Pruunsild.
“Praeguse Avanduse mõisa pargi taga praeguse õunaaia koha peal oli üks kivirist. Nii umbes meetrit pool kõrge, samblaga kaetud. Ei sellest ristist teand keegi midagi rääkida, öeldi ainult, et oli teine juba vanavanemate mälestuses. Ei tiand seda ka mõisa karjane Antmann, kes pregu juba oleks paarisaja aastane. Aga jutt liigub, et teomehed olla selle koha peal kiltri maha löönud. Mõni vahest ikka nimetab seda “kiltrihauaks” ja seda kohta nimetatakse surnuaiaks. Aga nüüd, kui kolhoosid tulivad, tirisivad risti traktoritega ülesse ja põle mina sest ristist enam kuuld. Jutt liigub, et igal aastal põrutab ikka pikne senna kohta. Näe, mineval aastal lõi seal kärpa põlema”. Tänapäeval arvatakse siiski, et kõik need üksikult seisvad kiviristid on keskaegsete külakalmistute tähised.
Praegu on Simuna territoorimil riikliku kaitse all kivikalme Määris ja kivikalme Nadalama (endise Kurtna) küla väljal. Määri kivikalme kannab Kirikumäe nime ja tema kohta oli varem laialt levinud teade, nagu oleks Simuna kirikut algselt tahetud sellele kohale ehitada. Üks muistend kõlab nii: “Määris on Kirikumägi. Sinna tahetud kirikut ehitada. Pääval tehti, öössi lahutati. Praegastki on sial viel pallu kive unnikis. Sinna põle saand kirikut ehitada. Siis pandud kaks suurt paetükki rie piale ja kaks musta ärga ette, et siis, kus nied ärjad seisma jäevad, siis Vanatont ei lahuta. Ärjad tuld seia suomurka seisma ja vana ärg ammund- vummaaa. Sinna akatudki siis kirikut ehitama ja Vanatont põle seda enam lõhkunud.” Üks kultusekivi on avastatud Kurtna küla koplist, mis ka ainsa kultsuekivina sovhoosi territooriumil riikliku kaitse alla kuulub. Oma mitmekümne hoolikalt töödeldud lohuga on Kurtna kultusekivi Rakvere rajooni lõunaosa ilmekamaid. Suurema lohkude arvuga on ainult üks Tammiku ja üks Koonu kultusekividest. Et praegu sovhoosi territooriumil ainult kolm arheoloogiamälestist riikliku kaitse alla kuulub, ei pruugi näidata muististe tõelist esinemistihedust. Paikkonnas pole läbi viidud mitte ühtegi arheoloogilist ekspeditsiooni. Süstemaatilise uurimistööga võidaks avastada senistele vähestele muististele kindlasti lisa. Pärimused ja teated hävinud arheoloogiamälestistest annavad sellistele oletustele põhjust.
Kuna sovhoosi territooriumil pole toimunud ühtegi arheoloogilist kaevandamist, samuti puuduvad teated suurematest juhuleidudest, vaadelgem põgusalt mõne majandiga piirneva ala arheoloogilist kirjeldust. Läheduses teada olevaist asutuskeskusist oli suurim Rohu, mis tekkis hilisemalt meie ajaarvamise alguses. Siinseid kivikalmeid kaevas 1910. ja 1912. aastal arst ja asjaarmastaja arheoloog Adolf Friedenthal (1874-1941), kes leidis siit põletatud luid, savinõukilde, rauatükke, paar sirpnuga, kolm karjase keppnõela, seitse pronkssõrmust, klaashelmeid, ambsõle. Mõisa pargis asuva kivikalme juurest on maa kaevamisel leitud neli odaotsa, kaks sirpi, kirves ja mõõk. Kõik Rohu leiud on dateeritud meie ajaarvamise algusesse või 3.-4. sajandisse.
1895. aastal lõhuti Avispea küla lähedal Triigi mõisa põllul üks vanema rauaaja kivikalme. Leitud esemeist jõudis muuseumi paarkümmend 2. sajandisse kuuluvat eset, mille hulgas oli 11 mitmesugust käevõru, paar kaelavõru, kaeluskirves ja paar meie aladelt seni ainsana leitud tutulusetaolist ehtenaastu.
Ka Äntus on asunud Simuna- Kaarma tee ääres vanema rauaaja kivikalme, mis juba tsaariajal ära lõhuti, kuid mille leiumaterjalist pole midagi teada.
Läbikaevatud kalmetest hilisemasse perioodi kuulub Tammiku Kolgata ehk Pealuumägi, kust oli juhuslikke leide teada juba palju aastakümneid tagasi. Pealuumäelt pisut põhja pool asub Veskimägi, kust tee ehituse ajal tuli paks lade luid välja. 1913. aasta suure paduvihma järel leitud sealt luid, odaotsi ja mõõgapärasid. 1958. aasta sügisel tuli uue sigala ehitustöödel välja järjekordselt mitu luustikku koos mõningate hauapanustega. Järgnesid kaevamised samal sügisel. Leiti veel kuus luustikku. Haudadesse oli maetud kaks last, kaks naist ja kaks meest. Kõik surnud olid asetatud hauda selili, pea ida- kirde suunas. Meeste luustike juurest leiti esemeid suhteliselt vähe: sääreluude vahel püstiasendis savinõu, kolju kõrval nuga ja raudrõngas, vöö kehalt kahe naastuga rihmajagaja, kannaluu kohal pronkstraadiga läbipõimitud naharibasid. Naiste haudades oli seevastu väga rikkalikult esemeid, esmajoones ehteid, mis viitab sellele, et Tammiku haudadesse oli maetud jõuka pere liikmed. Ühest hauast, kuhu oli maetud alla 30 aasta vanune naine, leiti kaelavõru, ripatsitega rinnakee ristpäise rinnanõelaga, klaashelmestest kaelakee, kaks käevõru, hoburaudsõlg, pronksplekist noatupp koos noaga ja riietuse kaunistusena hulgaliselt pronksspiraale.
Kuigi Tammikus kaevati läbi 79m² suurune ala, ulatus leiunumbrite üldarv ainult 53- ni. Võib arvata, et palju haudu oli sajandite vältel põllutöödega juba hävitatud. Võimalik ka, et osa kalmistust jäi kaevatud alast kaugemale kirde poole, kust teadete järgi on saadud mõned juhuleiud. Vähene, aga rikkalike panustega matuste arv Tammikus on viinud arheoloogid mõttele, kas mitte Kolgata polnud Pudiviru vanema Tabellinuse suguvõsa matusepaik. Oli ju Tammiku oma 21 adramaaga Pudiviru 14 külast suurim, kus tol ajal võis elanike arv ulatuda 150- ni. Pealuumäe leiud pärinevad kõik 12. sajandi teisest poolset ja 13. sajandi algusest, samast ajast, kui siin tegutses Tabellinus, kes varsti pärast sakslaste tungimist Virumaale hukati.
Rikkalikuks ajalooallikaks on maapõuest leitavad juhu- või aardeleiud. Ka Simuna sovhoosi territooriumilt on aegade jooksul saadud mõned muinasaarded, mis aitavad mõista rahvaste muistseid sidemeid, kaubateid, varanduslikku seisundit.
1910. aastal leiti Kurtna küla Uuetoa talu põllult kivilõhkumisel suure kivi alt hõbeaare, milles oli seitse suurt ja kolm väiksemat hoburaudsõlge, üks käe- ja kaelavõru katkend ja üks rinnaleht. Peale selle oli aardes 206 10.- 11. sajandi saksa ja anglosaksi münti (teiste andmete järgi 119 saksa ja 18 anglosaksi münti). Müntide järgi arvati, et aare maeti 11. sajandil, kuid suurte hoburaudsõlgede täpsem dateerimine näitas, et varandus maeti kivi alla vähemalt sajand hiljem....
http://www.hot.ee/lemmutabelin/
See läks nüüd küll mul vale teema alla! Ehk mõni mode on nii tore ja tõstab ümber kuhu vaja?!
Abi
