(01-01-2012 18:22 )Krt Kirjutas: Kui kristlase sõna võtseva, veel eriti ajaloo teemal, siis saiva alati iks mehiselt naerda.
Kes pärast naerab, naerab paremini!
Muinaseestlaste usust teame me vaid riismeid. Meil on tegu wannabe-muinasusklikega. Aga eks selliseidki on vaja. Lihtsalt naljakas on see, et nad kipuvad muinaseestlaste ja nende usu nimel sageli rääkima. Tulgu ikka ilusti reaalsusesse tagasi. See vähene teadmine mis muinasusust meil on, on kristlaste poolt kirja pandud lähtuvalt nende sunjektiivsele maailmavaatele. Kõige varasemad allikad on lisaks väga kallutatud. teadagi et vallutajate poole.
Aga sulle siis ka veidi ajalugu:
http://www.estonica.org/et/Kultuur/Usuelu/
Tsitaat:Nn omausust:
Milline oli tänaste eestlaste esivanemate usuline maailmapilt enne kokkupuudet kristlusega, ei ole täpselt teada. Rekonstruktsioonikatsete aluseks oleva suulise rahvapärimuse talletamine algas suuremas ulatuses alles 19. sajandi teisel poolel, mil Peterburi eesti luteri koguduse õpetaja Jakob Hurt (1839–1907) pani aluse süstemaatilisele folkloorikogumisele. Võib arvata, et muistsete eestlaste eelkristlik usund meenutas mitmetel idapoolsetel soomeugri rahvastel senini säilinud, šamanismiga sarnanevat loodususundit ning usulisi autoriteete nimetati tarkadeks, nõidadeks, teadmameesteks ja -naisteks.
Eesti omausundit püüti 1920.–1930. aastatel taarausuna taaselustada; selles on põhjust näha ühte osa tollases Euroopas levinud üldisemast püüust taasavastada ning -luua kohalikku eelkristlikku usundit.
Maausuliste nimetus on tuletatud eestlaste rahvusliku ärkamise eelsest oletatavast endanimetusest ”maarahvas”. Maarahva usku nimetatakse vastavalt maausuks. Erinevalt taarausulistest on maausulised laialivalguvam liikumine, mille sees on jälgitavad rohked mõjutused teiste soomeugri rahvaste usundeist ja mujaltki. Maausu tuum seisneb isiksusekesksuses: arusaamas, et igal inimesel on õigus kujundada ise oma usulisi tõekspidamisi. Iga inimene on vastutav oma tegude eest ja peab ise hakkama saama. Maausk rõhutab ka esivanemate traditsiooni austamist ning isiklikku kontakti jumala(te)ga.
Kristlus:
1934. aasta rahvaloenduse andmeil luges end luterlikku kirikusse kuuluvaks umbes 874 000 inimest ehk umbkaudu neli viiendikku Eesti Vabariigi elanikest. Oma suure liikmeskonna tõttu oli nii Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul kui ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikul aastail 1934–1940 õiguslik eristaatus. Seetõttu on nii mõnigi kord nähtud luterlikus kirikus ekslikult “riigikirikut”. Kui luterlastele lisada veel õigeusklikud ja muud kristlased, kerkib kristlaste arv üle miljoni ehk pea kogu rahvale.
Eesti usuline olukord ei ole postmodernes Läänemaailmas erand, samas erineb see aga mitmeti naaberriikide omast. Peamiselt lähiajaloost tulenevatel põhjustel on Eestis, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, katkenud kirikutesse ja teistesse usulistesse rühmadesse kuulumise traditsioon. Koguduse liikmeks ei saada automaatselt koos sünniga ning ka perekondlikud usulised traditsioonid on enamasti katkenud. Nõnda võivad paljud Eestis elavad inimesed küll aktsepteerida mõne religiooni õpetust ning järgida rohkemal või vähemal määral vastavat traditsiooni, tundmata sealjuures vajadust liituda vormiliselt ühegi religioosse ühendusega.
Eriti sihikindlalt asuti nõukogude marksistlikku ateismiideoloogiat Eestis propageerima 1960. aastatel, mil ateistliku kasvatustöö tähelepanu keskmesse võetud noorte hulgas hakati juurutama uusi nõukogude tavandeid. Süstemaatilisel ateistliku maailmavaate juurutamisel olid viljakad tagajärjed — enamik nooremast põlvkonnast võõrdus religioonist, usutalituste hulk kahanes märgatavalt. Religioon ning religioossed institutsioonid suruti ühiskonna äärealadele.
Ega maauskki jäänud muinasajal võõrastest mõjutustest (ka kristlusest) puutumata. Seda tõestavad nii ehted kui ka matmiskombed. Samuti väga varajaste kristlike pärimuste talletus eesti rahvafolklooris.
Abi
