Tsitaat:21. veebruaril 2014 Tallinnas Kloostri Aidas peetud kõne. Ettekandeõhtu korraldaja: Sihtasutus Traditsiooni ja Perekonna Kaitseks.
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade — hakkan ma Eestimaa rahvaga ühiselt tegutsema. Ma ütlen lahti senisest hukatuslikust arengusuunast, mis on allutatud võõrvõimu ja võõrpankade nuumamisele majanduskasvuga; ma hakkan eestlaseks, ma liitun Ühistuga ja hakkan uue Eesti Vabariigi hüvanguks tegutsema! Ja tabagu mind katk, kui ma nii ei tee!
Tsitaat:Kui minevik on Euroopale üldse midagi õpetanud, siis seda, et järeleandmine tekitab agressoris vaid isu uute nõudmiste järele.
KIRI: Tere! Kaks tähelepanekut vastuvõtult: EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus korraldas vabariigi aastapäeva puhul Tallinnas tõrvikurongkäigu: http://www.delfi.ee
Muide ka Bundeswehr korraldab tõrvikurongkäike: /www.youtube.com
Jajah! Kuradi Savisaar, tema ju andis loa…: /www.facebook.com
Algab Pauluse kohtusaaga – kangelasmuistend…: ekspress.delfi.ee
Viktor Vassiljev viimastest päevadest.
Südatalv 2003. Üsna tihti heliseb mu taskus telefon ja ekraanile ilmuvad kolm tähte – Ken. Helistajaks Res Publica hall kardinal ja varasem peasekretär (parteilaste slängis gensek) Ken-Marti Vaher. „Kuidas läheb, olukord on kontrolli all? Teeme siis nii, et paneme Teedu Tartus esimeseks, Urmo võiks olla teine ja Ene kolmas.“ Jutt lühike ja selge. Business as usual.
Hilisöö samast ajajärgust. Tegevuspaik Res Publica Tartu kontor. Tegevus tuttav eelmisest hilissuvest, kohalike valimiste nimekirjade sisevalimistest. Uksed keeratakse lukku, tuled kustutatakse. Lukustatud kontorisse jäävad kaks inimest – mina ja tänaseks geivastase populismiga tuntust kogunud ustav parteisõdur, juba siis „papa“ tiitli teeninud Priit Sibul. „Papa“ tähistas Res Publica vanade olijate sekka ehk kõige suletumasse siseringi kuulujaid.
Mina vastutasin valimiskampaania eest Tartus, Sibul oli keskkontori emissaar terves Lõuna-Eestis.
Tööriistadeks olid meil kruvikeeraja, paber ja pastakas. Käimas olid Eesti poliitkultuuri üheks päästerõngaks nimetatud erakonnasisesed valimised, mille tulemusel pidi valimisnimekiri moodustuma mitte partei tagatoas, vaid vox populi põhimõttel, kus igal erakonna liikmel võrdsed võimalused valida. Tegelikkus nägi aga välja järgmine.
Vandeseltslaslikud näod peas, liigutasime valimiskasti kontori kõige tagumisse nurka. Kruvikeeraja abil eemaldasime kasti põhja. Kahjuks ma ei mäleta, kas see oli kruvide, naelte või mingi muu meetodiga kinnitatud, aga lahti me ta saime. Võtsime välja kõik sedelid ja asusime hääli üle lugema…
Mis edasi juhtus, loe Eesti Ekspressi homsest numbrist.
Autori väitel kasutati sobinguid juba Res Publica erakonnaks muutumisel, rääkimata hilisemast praktikast. Isegi Ene Ergma tõus riigi tähtsuselt teiseks inimeseks oli seotud sahkerdamisega.
Ühtlasi selgitab Rene Leiner, miks ta just praegu selle jutuga välja tuli ja kas ta ei pelga reeturi kuulsust.
Tsitaat:Telegram viis hiljuti läbi suure aastaküsitluse oma lugejate seas, kus üheks küsimuseks oli ka: “Kes on sinu arvates Eesti kõige usaldusväärsem poliitik?”: http://www.telegram.ee
Euroopa Liidus teadvustatakse ohtu ja seda, et kui ollakse sõltuvuses ühest suurest naabrist, siis see ei ole jätkusuutlik: uudised.err.ee