Tsitaat:/-/
Kuidas eestlased aferistidelt petta said
Selgub, et eestlased ei lasknud end Laari esimese valitsuse ajal Iisraeli relvatehingu käigus, vahendajaks „Eesti riigi esindaja" Leonid Apananski & Co, petta mitte esmakordselt. Sama „ärimudelit" kasutasid petturid suhetes Eestiga juba 1930. aastatel.
Tsiteeriksin meeleldi Tomingat:
„Juunis 1933 ilmus Tallinna kaitseministeeriumi keegi juut Prenzlau, Hamburgi firma Ludvig Bing & Co osanik. Ta esines ettepanekuga, et valitsus müüks ära miiniristlejad Lennuk ja Wambola, mis olevat juba vananenud ja Eestile kasutud. Prenzlau kinnituse kohaselt olevat laevade ostust huvitatud Peruu valitsus, kelle ülesandel tema tegutsevat. Vaheltkauplejat Prenzlau´d abistas tõhusalt vene rahvusest kindral Lebedev. Kes oma inimesena käis sisse ja välja Eesti kaitseministeeriumis. Sõjavägede staabi ülem kindral J. Tõrvand ja kaitseminister A. Kerem haarasid ettepanekust kinni. /.../ Lõpuks lepiti kokku, et Peruu maksab Eesti valitsusele mõlema laeva eest üldsummas 410.000 kulddollarit. Müügitehinguga ja -summaga oli päri sõjanõukogu (ka J. Soots, laevade müügi hilisem ägedam hukkamõistja, hääletas poolt) ja tegi valitsusele ettepaneku laevad 410.000 dollari eest ära müüa. Selle ettepaneku kinnitas valitsus 7. juulil 1933 ja laevad viidi Eestist ära sama aasta septembris. Rahva meelepaha oli väga suur, müügitehingu üle kirjutati ja räägiti palju. Talve tulekul vaibusid jutud, asi näis olevat unustatud. Siis aga saabus Berliinist Tallinna sealne Peruu saadik Gildemeister ja käis välisministeeriumis kaks korda välisminister J. Seljamaa jutul, 8. ja 12. jaanuaril 1934 (juba K. Pätsi valitsuse ajal). Gildemeister teatas Seljamaale, et Peruu valitsus on juhuslikult lugenud ajalehest Popolo d´Italia, et Eesti valitsus on Peruu valitsusele müünud kaks miiniristlejat ja nende eest saanud kogusummas 410.000 dollarit. Kuna aga Peruu valitsus nimetatud laevade eest ostusummana tegelikult ühe Londoni panga kaudu oli välja maksnud 750.000 kulddollarit, siis on Peruu valitsus teda, saadik Gildemeister´it, delegeerinud pärima, kuidas kogu müügitehinguga lood olid ja kui palju Eesti valitsus oma laevade eest sai. Ka esitas Gildemeister lihtsameelse küsimuse, miks ajas Eesti valitsus asja Bing ja Brenzlau´ga, aga mitte otseselt Peruu valitsusega?"
Seda enam, et selgus hämmastav fakt: Prenzlau ja Bing olid Saksamaa poolt taga otsitavad petturid. Need aferistid petsidki lihtsameelsetelt eestlastelt välja 340.000 kulddollarit.
/-/