Valgus mägedes

Tsitaat:Algselt postitas iitt


Inimene vaatab tagasi oma elule ja näeb end kõndimas koos Jumalaga.
Nende taga on kaks paari jalajälgi, kuid kõige raskemate eluhetkede kohtadel märkab inimene vaid ühte paari jalajälgi. Inimene küsib Jumala käest pettunult, et kuidas siis nii, et kõige raskematel hetkedel pidin ma üksi ilma sinuta kõndima.
Jumal vastas: “Mu kallis, kallis, laps. Ma armastan sind nii väga, et ma mitte kunagi ega kusagil ei jäta sind üksi ega lahku sinust. Need kohad sinu eluteel, kus näed vaid ühte paari jalajälgi, seal olen mina sind kandmas oma süles läbi kõikide raskuste, need on minu jalajäljed.“ Inimene oli sel ajal nii hõivatud oma murega, et ei märganudki, kui Jumal teda oma süles kandis.

Või hoopis istus jumal ise inimesele selga, hakkas teda rõhuma ja inimene keskendus võitlusele edasimineku nimel niivõrd, ei ei tajunud seda... pärast jumal muidugi valetas talle häbematult näkku. Kas saab üldse tõestada, kes keda sel rajal kandis neis kohtades, kus oli vaid 1 jäljerida? Inimese aistingud raskuste korral viitavad küll sellele, et ta oli koormahobuse rollis - ta tundis ju, et rasketel hetkedel pidi liikuma ilma jumala abita. Kui nüüd jumal oleks ta võtnud kätele ja teda ise kandnud, siis oleks inimene ju pidanud tundma, kuidas ta lausa linnutiivul läbi elu lendab, või kuidas?